Kas koduloomad on ka sensitiivid?

Hoidke oma koduloomi ja jälgige neid. Meil on nendelt palju elutarkust õppida, kuigi me tegelikult ei mõista ja ei taha ka seda tunnistada. Foto: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF

Keegi ei kahtle, et loomad on paremad sensitiivid, kui inimene üldse olla oskab. Loomad ennustavad katastroofe ja põgenevad ohtlikust piirkonnast, tajudes hädaohtu. Mis inimese jaoks on üleloomulik ja seletamatu, on loomadele lihtsalt osa loodusest.

Kas meie kodus elavad loomad veel tunnetavad loodust sarnaselt metsloomadega või on nad juba omaks võtnud inimese elustiili?

Esimene kokkupuude millegi üleloomulikuga oli mul viieaastaselt, kui minu pere kolis. Mäletan, kui saabusime uude kohta, oli juba öö. Mööbel tõsteti maha hunnikusse ning kogu pere heitis magama, kõrvuti põrandale kõikvõimalike kaltsude ja tekkide otsa, mis õnnestus pakkidest leida.

Meie uueks elupaigaks oli vana sakste mõisa keldrikorrus.

Jäin magama, kuid ärkasin järsku öösel, ma ei tea, mis kell. Tundsin, et keegi oleks nagu katsunud mu põske jääkülma käega. Avasin silmad: minu ees oli naisenägu. Mäletan veel praegugi, üle viiekümne aasta hiljem, seda uurivat pilku.

Seda kõike saatis meie koera vaikne urin.

Ma ei tundnud hirmu, olin maatüdruk, harjunud looduse, loomade ja pimedusega. Nägin lihtsalt "võõrast tädi", kes vaatas mind üldsegi mitte kurjalt, vaid hoopis uurivalt. Seejärel nägu lihtsalt kadus.

Panin silmad kinni ja tegin uuesti lahti, ümberringi oli kottpime. Ometi oli veel hetk tagasi minu ees helendav naisenägu.

Seesama nägu on saatnud mind kogu  elu, see pilk on jätkuvalt mu mälus. Praegu mõtlen, et ta oli seotud sellesama mõisaga ja tuli uurima uusi elanikke.

Kasvasin üles kõrvuti loomadega, minu lapsepõlves ei olnud koduloomad lihtsalt moes, vaid elasid väga loomulikult koos meiega peres: siga, kits ja kanad koos kukega täiendasid söögilauda, koer ja kass aga olid lastele sõbraks. Loomad on minu meelest tõeliselt sensitiivsed olevused.

Koer oskas kuidagi anda edasi meeleolu, tajusin tihti tema kaudu saabuvaid sündmusi. See juhtus spontaanselt, olin kas masenduses või ülevas meeleolus, tundsin, kuidas hinges kriipis, või vastupidi: ootasin elevusega millegi tulekut. Ja alati enne seda olin tahtmatult jälginud koera, ajapikku õppisin koera pealt ennustama.

Võtsin koeral kaela ümbert kinni, rääkisin talle sosinal kõrva oma mõtteid või oletusi, siis vaatasin ta silmi. Mõnikord muutus koer nukraks, pani pea käppadele ja jälgis mind kurvalt, teinekord jälle istus kannatamatult, vehkis sabaga ja justkui tahtis kuhugi söösta. Siis arvasin, et olen aru saanud, mis tuleb või mis mind ootab. Ometi ma ei mäleta, kas mu ootused täitusid.

Koer teadis täpselt, kui oli oodata mõnd elumuutust. Oli palju asju, mida ma lapsena ei märganud ja millest olen aru saanud alles praegu, vanas eas.

Kõige imelikum olend oli minu arust kits. Kits võeti minu pärast, sest kitsepiim pidi olema kõige etem nõrkadele kopsudele.

Minu meelest ennustas kits kõige paremini ilmamuutust. Kits oli karjamaal pika keti otsas ning ta pidi alati kodu nägema. Siis oli ta rahulik ja sõi rohtu.

Kui aga oli oodata vihma, isegi kui ilmast seda polnudki veel märgata, mökitas kits seni vinna veetud keti otsas kodu poole, kuni vihma hakkaski sadama.

Kassid on elanud minu kodus pea kogu elu. Nad on väga head ravitsejad. Kas valutab sul midagi või oled lihtsalt pinges - vahet ei ole, kass on võimeline selle valu ja pinge ära võtma. Kassid on olnud ka minu unenägudes ja alati elumuutusi ennustanud.

Enne seda, kui mind töölt koondati, nägin unes, et olin kukkunud koos kassiga sügavasse kraavi. Nägin ka seda, kuidas suure vaevaga kraavist välja ronisin. Kuid lõpuks ikkagi ronisin, kass ootamas kraavipervel.

Teadsin, et päriselus ronin olukorrast välja, mis ka ei juhtuks. Nii läkski. Minu teisedki ennustuslikud unenäod on seotud millegipärast kassidega.

Hoidke oma koduloomi ja jälgige neid. Meil on nendelt palju elutarkust õppida, kuigi me tegelikult ei mõista ega taha seda tunnistada.