Vereplekid punasel vaibal

Leina ületamas: Willem Dafoe ja Charlotte Gainsbourg on aktsioonis Lars von Trieri filmis «Antikristus». Foto: Kaader filmist

Pooled Cannes’i filmifestivali võistluskavas seni näidatud linateostest on vägivaldsed

Festivaliajakiri Hollywood Reporter kritiseeris kolmapäevases väljaandes festivali kunstilist juhti Thierry Fremaux’d selle eest, et ta on põhiprogrammi valinud liiga palju verest nõretavaid filme. Umbes nii kriitik kirjutaski: punane vaip on määritud verega.

Tõepoolest, pooled kolmapäeva lõunaks linastunud 14 filmist on sisaldanud üsnagi räigeid vägivallastseene. Veri lendab. «Aga augu kõrvalt on ju terve,» ütleks selle peale eesti teeneline rahaoptimist.

Teise poole linastunud filmidest moodustavad see-eest vägagi nauditavad ja, kui soovite, isegi sõnumiga meelelahutusoopused. Alain Resnais, Ang Lee, Ken Loach, Jane Campion jt.

Pedro on tagasi

Moodsa hispaania filmi isa Pedro Almodóvar võib kindel olla, et temale on pääs Cannes’i vaipadele ikka kindlustatud. Ja siinsete tänulike vaatajate lootusi ta ei petnud, ehkki kõik, mida näeme värskes ekraaniannis «Katkirebitud embused» («Los abrazos rotos»), on autori loomingu tundjale igituttav.

Varasemate filmide mäletajale jääb juba nähtu äratundmise rõõm, uutele vaatajatele on asi uus ja huvitav. Kõik need salasuhted ja üleaisalöömised, puntrasse keeratud aja vool, «tegelikust» minevikust üha esile kerkivad üllatused. Kirev pilt ja kirglik muusika. Ilusad ja/või naljakad inimesed.

Sündmused keerlevad ümber stsenaristi ja filmilavastaja (Lluis Homar), kes elab valenime all pärast seda, kui kaotas 14 aasta eest autokatastroofis nägemise ja armastatud naise. Olnud asju näeme tagasivaatelise jutustusena, kaks aega kulgevad rööbiti ja vaheliti.

Penelope Cruz kehastab filmilooja muusat. Aga muusa elab ühe katuse all Hispaania rikkaima ärimehega, kes otsustab pärast seda, kui kaunitar on saanud filmis rolli ja paistab käest libisevat, hakata sellesama lavastaja filmi produtsendiks, rahapuudust ju ei ole.

Kuidas asi edasi läheb, võib ette kujutada ja varsti ka kinos vaadata. 14 aastat hiljem otsustab pimedaks jäänud lavastaja lõpetada omaaegse filmi, mille produtsent armukadedusest ära rikkus. Seebiooper ja olmekomöödia, film filmis, kohtuvad kõrge kunsti piirjoonel, nii et paiguti naera naba paigast – nagu Almodóvari filmide puhul ikka. Ja verd ei valata.

Von Trier kukkus viimaseks

Taani filminduse käilakuju Lars von Trieri uut filmi «Antikristus» («Antichrist») oodati  Cannes’is kannatamatult. Pauk oli hirmus. Keegi ei oleks osanud arvata, et Trier võib teha nii halva filmi, soovitati kutsuda kiirabi. Teraapiat on vaja, mitte lavastajatooli.

Screen Internationali kriitikud kukutasid Dogma-95 algataja ja Kuldse Palmioksa laureaadi oma edetabelis seni viimasel kohal platseerunud noore hiina režissööri Lou Ye «Kevadpalaviku» («Chun feng chen... ») kõrvale.

Mees ja naine (Willem Dafoe ja Charlotte Gainsbourg) peidavad end metsamajja, lootuses üle saada leinast, mis neid kurnab pärast pojakese õnnetut surma. Aga surm hakkab end ise neis endis liigutama ja sündima hakkab koledaid asju.

Ilmselt tahab taani filmihuligaan testida, kui vastikuid asju saab ekraanil näidata – näiteks verd purskavat peenist ja kliitori amputeerimist, kui mainida ainult paari verist võtet Trieri seekordsest loomingulisest arsenalist.

Muidugi on igavene küsimus, kuidas asetada peegel vaataja nina ette nii, et inimene endast vastu vaatavat veel kuidagi taluks – arrogantne kuningriiklane aga taob lihtsalt jalaga näkku, kui tuju tuleb. Konksuga ristsõnade armastajad  ajavad küllap ka mõtteotsad kokku, aga kardetavasti on neilgi pärast seda tahtmine end puhtaks pesta.

Vaat siin on teile tõeline arthouse-film! Autoril jätkus veel ülbust pressikonverentsil kuulutada, et olge mureta, ega ma teie jaoks filme vänta, ma teen filme enda jaoks. Äkki vajab Trier tõesti ravi?

Tarantino maailmasõda

Kui kunstilise kinematograafia preester Lars von Trier oli endale käru peale tõmmanud, jäi Cannes’i publikule alles lootus, et äkki tuleb Ameerikast veel miskit. Quentin Pulp Tarantino «Vääritute tõbraste» («Inglourious Basterds») pressilinastused olid laeni rahvast täis. Erinevalt silmakirjalikult muhelevast ja arrogantsest Trierist oli Tarantino ka ajakirjanike ees aval, lõpmata lõbus ja vastutulelik küsimustele kostja.

Tema uue filmi originaalpealkiri on laenatud itaalia lavastaja Enzo G. Castellari 1978. aasta filmilt. Itaallane teeb Tarantino teoses ka episoodilises osas kaasa. Kuid tegemist ei ole korduslavastusega, vaid filmifriigist Tarantino enda inspiratsioonituhinaga.

Seda filmi Teise maailmasõja sündmustest okupeeritud Prantsusmaal olevat ta hakanud kavandama kümmekond aastat tagasi. Pärast «Surmakindlat» oli aeg küps. Tarantino kirjutas filmi sisse oma ettekujutuse Prantsusmaa okupatsioonist, Hitlerist ja tema jõugust, juutide kättemaksuplaanidest ja sõja lõpust.

Siin sobib öelda vaid niipalju, et tema versioon erineb oluliselt ajaloost teada olevast versioonist. Film on verine ja naljakas, nagu Tarantinol ikka, kõik pole vahest nii cool nagu «Pulp Fictionis». Vint on peale keeratud nii fašismile, ameeriklusele, sinefiilidele ja kättemaksu järele janunevatele juutidele.

Võitjad selguvad pühapäeval

Samas ei saa öelda, et jääks tunne, nagu poleks Tarantinole miski püha.

Brad Pitt juutide surmaeskadroni «Tõprad» komandörina on US Army jõmluse musterkuju. Christoph Waltz haritud, salakavala ja osava ooberst Landana on aga kindlasti üks tänavuse Cannes’i säravamaid osatäitmisi, mis sest et nii negatiivne, kui üldse olla saab, siiski naljakas ka.

Kogu trupi juures torkab vahest silma nn Tarantino Teatri mõju (lavastaja loeb  näitlejatele käsikirja ja mängib ise ette), aga lõpuks nad ju räägivadki Tarantino kirjutatud teksti. 

Lõpetuseks. Ennustusmaiastele veel niipalju, et praegu paistab olevat kõige kindlam Kuldse Palmioksa kandidaat prantsuse lavastaja Jacques Audiardi vanglafilm «Prohvet».

Pühapäeva õhtul antakse rahvale teada sündinud faktidest.