Hiljuti DVD-le kantud seturomantiline film «Taarka» jätab vaataja otsustada, kas nimikangelanna oli süüdimatu vallas- või surematu lauluema.
Iluravi saanud elulugu lummavas looduses
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui mingi teos tekitab palju kõlapinda, proovin ma sellega tutvuda alles siis, kui suurem kära on vaibunud. Sestap olin ka filmi «Taarka» vaatamist edasi lükanud, kuid sedapuhku mitte üksnes hirmust nende eelarvamuste ees, mida kujundab kriitika, vaid teema enda pärast.
Põdrasamblikused mastimännikud, Härma müüri all käänlev Piusa, Meremäelt selge ilmaga paistev kloostrikuplite kuld, loojangusoojad saviseinad, udu heinamaal, viirukilõhn, mustav-müstiline tsässona tolmuses teeveeres, aidaukse pragudest paistev hommikupäike ja lakkamatud laulud on mulle lapsepõlvest liiga tuttavad, et kannatada välja nende kommertslikku ekspluateerimist ekraanil.
Maaliline maa
Mu hirmud ei osutunud siiski põhjendatuks, sest ehkki peaaegu kõike seda võib «Taarkas» näha ja tajuda, ei mõju üldpilt pealetükkivalt. Setumaa ekraanil on täpselt nii maaliline nagu tegelikkuses ning seda ei saa filmitegijatele pahaks panna.
Küll aga häiris mind aeg-ajalt vana kooli komme illustreerida teoses hargnevaid inimsuhteid loodusjõududega. Dramaatilisel hetkel ei pea alati kõu kõmama ning taevas pilve ja kinopilt külmatooniliseks tõmbama — kontrast annab teinekord hoopis mõjuvama tulemuse.
Girlpower setu moodi
Iriseda saaks ka osatäitjate puise setu keele ja mitteautentse kombestiku üle, aga vaevalt need ühtki tsuhknat Piusast siinpool nii väga häirivad. Seevastu võib isegi neil tekida kahtlusi olmesse tungiva rahvusromantika suhtes.
Et koduvärvitud lõngaga kootud käiseid on parim pesta selgel tuulisel märtsipäeval külma kaevuveega, on seda kogenud inimesel valus näha nende rohket lörtsimist argitoimetustes. Eranditult punasekirja käistega naiste rivi heinakaarel mõjus tõepoolest pisut kohatult. Seevastu filmi ühed muhedamad kaadrid näitasid samasugust rivi Helsingit väisamas ning avasid setu kultuuri meeldivalt maalähedases matroonlikus võtmes.
Ehkki humoorikalt pidanuks mõjuma ka Anna Raudkatsi õukalaksust sündinud «Tuljaku»-nägemus, langes see üldpildist välja. Stseeni eesmärk võis küll olla vaatajale meelde tuletada, et kõik on vaid mäng, paraku jäi see suure ponnistamise tõttu täitmata.
Igipõline vastasseis
Teine tervikust selgelt esile kerkiv stseen väärib aga tunnustust: räpparite duelli meenutava võistulaulmise järel Taarka «kroonimine» hõbeehetega on linateose üks südamlikumaid, kuid õnneks mitte liigpaatoslikke kõrgpunkte.
See lepitushetk kogukonna ja väljatõugatu (või endassetõmbunu) vahel aitab filmil tasakaalus püsida. Nii ei mõju külarahvas ülemäära väiklasena, vastandudes loojaloomuga, ent joomalembesele vallas- ja lauluemale.
Filmi tegijad on eeldanud ka vaatajalt vooruslikku väikekodanlikkust ning vaikinud kangelanna huvides maha mõnegi fakti. Näiteks et esimest vallaslast ei saanud Taarka (Darja Pisumaa) mitte verinoore plika, vaid kahekümne kuue aastase naisena ning oma ebakindlast elujärjest hoolimata sigitas ta neid viis, mitte kolm, nagu film paista lasi. Tõsi, kolm tütart surid imikuna, mis omakorda tekitas lauliku kohta inetuid ja tänapäevani elavaid kuulujutte.
Kergest eluloolisest iluravist hoolimata mõjub film siiralt ning jätab vaataja pureda igipõlised küsimused «Kas anne on koorem või õnnistus?», «Kust algab kunst ja kas see õigustab ohvreid?», «Mis eristab vabameelsust lodevusest?» ning «Milline roll on kõige selle juures ühiskonnal?».
Vaevalt et keegi ühest vastust leiab. Sestap soovitan ma filmi eelkõige samastumisrõõmsate või -nukrate hetkede ja viimaste kaadrite õõnsaksvõtva selgussähvatuse tõttu. Ning loomulikult ka päritolupatriotismist.