Reisileminek peaks justkui tähendama eemaldumist kõigest sellest, mis sind iga päev ümbritseb. Ideaalis tuleks kodused asjad unustada, kui lennuk end stardirajalt kõrgusse rebib.
Aga alati ei saa, mälu tuleb kaasa, võrdlused ja seosed tekivad tahes-tahtmata. Nii oli ka sellesügisesel reisil Itaaliasse - Veneziasse ja Firenzesse, Toscana maakonda.
Venezia - vesikasvudest rohetavate alusmüüridega palatsod, osavad gondlimehed, rahvarohke Rialto sild, Burano pitsikudujad ja Murano klaas, laguuni igisinine vesi ja kuupaiste üle Püha Markuse väljaku. Kirikukellade kaja kitsastel tänavatel, veneetslasest kingsepp hilisel õhtutunnil oma töötoas, nunnad turul kiriku kaunistamiseks lilli valimas, lipsustatud, portfellidega ametimehed püstijalu gondlitaolises paadis, mis neid igal hommikul risti üle kanali tööle viib.
Elada päevast päeva ja aastast aastasse selles vanas merrevajuvas linnas, olla veneetslane - see on justkui omaette seisus. Need inimesed on uhked ja väärikad, nad kannavad oma seisuse välja. Meis, võõrastes, äratab see imetlust ja aukartust. Ja soovi sellesse linna ikka jälle tagasi tulla.
Kui kodustele asjadele mõelda, võiks küsida, mis on meie väikesel Pärnul võrdluses maailmakuulsa Veneziaga välja panna.
Ei pea nii küsima. Venezia annab eeskuju - kui ühe linna elanike endi lugupidamine oma ajaloo, traditsioonide, kommete ja kunstiväärtuste vastu igal võimalusel välja paistab, saavad sellest osa kõik, kes sellesse linna külla tulevad. Jah, muidugi on Venezias alati turiste kordades rohkem kui Pärnus, siin pole mõtet numbreid võrrelda.
Aga kui meie linna ajaloolised hooned ja mälestusmärgid oleksid öösiti lummavalt valgustatud nagu Püha Markuse väljak, kui Pärnu parke ja puiesteid ei peaks õhtuti pimeduse tõttu vältima, kui mõnestki Rüütli tänavale avanevast uksest mõnusat kohvi- ja saialõhna pahvataks, kui Kuninga tänav suudaks täies pikkuses ellu ärgata, kui lastele oleks linnaruumis rohkem mõeldud, kui meie jõest saaks elusoon, kui kõik hooned, mis linnale midagi on tähendanud, vähemasti selgitavad tahvlid seinale saaksid, kuidas oleks siis?
Mulle tundub, et meie, pärnakad, ei tea varsti ka ise enam paljust, mis meie vanas hansalinnas kunagi olnud on. Linna ajaloolised väärtused ja varandused on kuidagi varjus.
Pärnu muuseumi direktor Aldur Vunk koostas toreda raamatu "Pärnu vanadel fotodel", millest on näha, kui palju on ajaloolises Pärnus seda, mida enamik meist ei tea ega oska külaliselegi kõnelda. Ometi ei tule meie linna keegi kaugemalt viimasel ajal ehitatud klaasmaju vaatama.
Jah, uus loob omad väärtused, kujundab nüüdisaegset keskkonda, aga turist tuleb teisest maailma otsast Euroopasse ja tahab siin oma mällu ja kaamerasse püüda ikka aluspõhja, seda kultuurikihti, mis ajale vastu on pannud ja millel seetõttu palju kõnelda. Pärnuski pole seda vähe.
Nüüd, kui rahvusvaheliste hansapäevadeni 2010. aastal pole enam palju jäänud, on ülim aeg mõelda, kuidas meie linna ajalugu oluliselt paremini elama panna, kuidas linnarahvastki ettevalmistustesse asjaosalistena kaasa haarata.
Meie linna juhtimises on aga nii palju tõmblusi, et stabiilsusest ja selle linna hingeelu mõistmisest suurt enam ei räägitagi.
Kunstilinn Firenze
Tagasi sügisesse Itaaliasse, Toscana maakonda, kus mäekülgedel kollendasid viinamarjaistandused ja lõputud oliivisalud olid saagi all lookas.
Toscana suurimas linnas Firenzes maalisid Raffael, Botticelli ja Leonardo da Vinci, siit on pärit Dante Alighieri, siin raius Michelangelo inimkeha ilu sajanditeks valgesse marmorisse.
Firenzes on kunsti sellises kontsentratsioonis, et kõige imetlemiseks ei jätku lihtsalt jaksu. On kosutav istuda pika päeva järel raekoja platsil tänavakohvikus, lasta tassikesel kangel espressol oma vaimu virgutada ja püüda seda pilti, mis silme ees, endasse salvestada - õhtune taevas, keskaegne kõrge torniga Palazzo Vecchio ja Michelangelo Taavet selle foonil.
Kirikukellad kutsuvad õhtusele missale, turistid sebivad fotoaparaatidega, tänavalaternad süttivad, üks naine läheb kahe koeraga õhtusele jalutuskäigule. Mõtled äkki, kui suhteline mõiste on aeg.
Läbi sajandite on nii palju alles ja samal ajal on nii palju muutunud.
Firenze kunstiakadeemia väga vana hoone kitsal fassaadil on valge, kulunud ja pragunenud marmoriga ääristatud pilu - kirjakast sellest ajast, kui Michelangelo siin oma õpilastega töötas.
Uffizi galerii ees seisab rühm inimesi suurte käsitsimaalitud loosungitega.
Galerii uksed on kinni. Streikivad töötajad nõuavad paremat palka.
Vana silla, Ponte Vecchio kullakaupluste vaateakende ees on rühm vene turiste eufoorias.
Teadusmuuseumis näidatakse Galileo Galilei teleskoopi ja esimest pneumaatilist pumpa. Arno jõe äärsete majade seintele on joonistatud märgid üleujutusteaegsest veetasemest.
Hakkab sadama. Nagu nõiaväel ilmuvad südalinna kangialustest mustanahalised vihmavarjumüüjad, küsivad viis eurot. Kui mööduja entusiasmi ei ilmuta, langeb hind kohe kolme euroni.
Toscana maastikud
Firenze ümbruse küngaste ja orgude kohal vahelduvad valgus ja varjud. Kõik see on natuke ebatõeline, justkui dekoratsioon. Kollakate kivimajadeni viivad küpressialleed.
Elumajad on valdavalt mäetippudel. Aimasime, miks - ammustel aegadel oli vaja lähenevat vaenlast aegsasti märgata. Aga selgus, et oli veel teinegi põhjus - tervis, puhtam õhk. Alt, niisketest orgudest ei jõudnud tappev malaaria nii kergesti üles küngastele. Mal'aria - halb õhk (itaalia keeles).
Sõidame Sienasse, väikesse, aga kuulsasse Toscana linna, mis alati on Firenzega võistelnud. Siena tekkis soodsasse kohta - suurte kauba- ja palverännuteede äärde. Kui 12. sajandil oli Pariisis 45 000 elanikku ja Stockholmis 5000, siis Siena oli suur ja mõjukas - linnamüüride vahel elas 50 000 inimest.
Juba 1472. aastal asutati siin pank Monte dei Paschi di Siena. Pank tegutseb sama nime all tänapäevani, kontorid on kõikjal Itaalias.
Siena suur nõgus raeväljak on Euroopa omapärasemaid. Alates 1310. aastast korraldatakse sel platsil iga aasta augustis ratsanike võistlust - palio't. Alles kümmekonna aasta eest kolis keskaegsetest hoonetest välja Siena katedraali juures asunud Euroopa vanim haigla. Katedraal ise on arhitektuuriime 1136. aastast.
Fassaadikaunistustes on koos Itaalia kõik kolm marmorit - valge, roheline ja roosa. Kirikus sees viitavad triibulised sambad idamaistele mõjudele. Läbirändajad on sellesse linna üldse palju mõjutusi jätnud.
Tänapäeval on Sienas 25 000 elanikku. Linn elatub külalistest, aastas käib siit läbi ligikaudu 10 miljonit turisti.
Jälle tekib tahtmine võrrelda võrreldamatut - kui meiegi linnas oleks kõik ajalooline hästi märgistatud, oleks sellest kasu nii omadele kui külalistele.
Eesti sidemed ja koht maailmas saaksid selgemaks. Iga Rüütli tänaval kõndija nägi suvel, millise innuga Jaapani, Itaalia ja kes-teab-kust turistid uurisid selgitavat tahvlikest papa Jannseni mälestussamba kõrval. Õnneks on, mida lugeda - võõrale arusaadavas keeles.
Turist võiks saada näiteks teada, et Pärnus elas 19. sajandi alguses baltisaksa pastor Johann Heinrich Rosenplänter, kes Eesti koolmeistrite kooli asutas, kooliraamatuid välja andis, eestikeelsete raamatute ja käsikirjade kogumisega tegeles.
Kus peaks sellest Eesti kultuuriloos nii olulisest mehest kõnelema? Kas selle tühja, häbiväärselt laguneva puumaja ees Kuninga tänavas, kus vilets tahvelgi veel vaevu loetav on?
Või miks ei võiks turistile sügisel Pärnus pakkuda ilusaid kollaseid õunu - sorti, mille kunagi aretas Pärnus elanud prantslasest aednik Treboux ja mida meie nüüd koduselt lambaninaks kutsume. See on ju ka üks väike niit, mille kaudu me maailmaga seotud oleme. Mõnelgi külalisel oleks ehk huvitav teada saada.
Nii nagu meie saime oma väikesel reisil teada, mida kõike valmistavad meistrid tillukeses Toscana kindluslinnas San Giminianos, mis on visuaalselt tuntud oma kõrgete kivitornidena ehitatud majade poolest. See linnake on kui üks kaubatänav - pood poes kinni, kõik väikesed, lahked ja hästilõhnavad.
Värviline, maalingutega keraamika, Itaaliale iseloomulikud kinga- ja kotipoed, maitsetaimed, kuivatatud puuviljad, vein, sajad nõud oliiviõliga - tillukestest pudelitest suurte, mitmekümneliitriste savivaasideni, spetsiifilised San Giminiano pastatooted, kõige kohal hõljumas lavendli ja värskelt küpsetatad leiva - ciabatta - lõhn.
Ja muidugi jäätis - Itaalia kuulus käsitsivalmistatud jäätis! Meie pistaatsiajäätise maitse jäi mälus seostuma väikese nurgapealse jäätisekohvikuga, kus rõõmsameelne peremees ise portsjoneid jagas ja tema kärmed lapsed isale vahvleid kätte ulatasid.
Järgmisel õhtul jõudis Firenze kohale taas vihmapilv. Santa Maria dell' Fiore hiigelkuppel läikis märjalt, turistid seisid nõutult katedraali juba suletud uste ees. Läksime varjule valgesse ja sooja trattoria'sse. Sadas ikka veel. Söögikoha kõrval oli Interneti-punkt, kus meilt esimest korda reisi jooksul küsiti isikut tõendavat dokumenti.
"Terrorism, saate isegi aru," ütles peremees.
Öine rong Roomast hilines kakskümmend minutit. Alpides nägime hommikul rongiaknast lund. Viinis oli viis soojakraadi. Tuli meelde, kuidas teel Itaaliasse olid meie kupeekaaslasteks veneetslased Francesco ja Claudia, kes, kuulnud, et oleme Eestist, ütlesid: "Ah, Eesti! Oleme kuulnud, milline ilus ja puhas loodus teil seal on! Meil Itaalias on üksnes vanad kivilinnad!"