Tulin just hetk tagasi Tallinnast Liivalaia kohtumajast, kus loeti ette kohtuotsus pommimeheks tituleeritud Märt Ringmaale. 11 plahvatuse korraldamises ja pensioniametile valeandmete esitamises süüdistatud Ringmaale mõisteti lõpuks 15aastane vangistus.
Ühegi plahvatuse korraldamises kohus mehel süüd ei leidnud. Küll aga kahe lõhkeseadeldise paigaldamises, mõrvakatses ja pensioniametile valeandmete esitamises. Sellest ka pealtnäha leebe karistus.
Tänane otsus on Eesti kohtusüsteemi, prokuratuuri ja uurijate jaoks määrava tähtsusega. Ühtegi sellist protsessi ei ole varem olnud ja loodetavasti ei tulegi ...
Iseasi on see, miks ikkagi reaalsete plahvatuste korraldamist veenvalt ära ei suudetud tõestada. Tõsi on muidugi see, et plahvatus ise hävitab juba piisavalt palju tõendeid, et nende põhjal üldse mingeid paikapanevaid järeldusi teha. Ringmaa DNAd leiti ju just plahvatamata jäänud pommidelt, mis talle lõpuks sellise karistuse tõi.
Mäletan üsna hästi viimast pommiplahvatust Tallinnas Pae tänaval, milles hukkus inimene. Intervjueerisin ümberkaudseid elanikke - hirm oli valdav. Kõigil oli meeles telepilt mõne aasta tagusest plahvatusest, kus hukkusid inimesed ja mille tagajärjel tekkis kortermaja seina suur auk. „Kas meie oleme järgmised?" mõtlesid lasnamäelased.
Kui Ringmaa 2005. aastal lõpuks vahistati, ohkasid tuhanded inimesed kergendatult, sest näis, nagu oleks kellegi „tundmatu" hirmuvalitsusel lõpuks lõpp. Ja ongi - siiani. Just see panebki uskuma, et too malbe hallipäine mees ongi see „õige".
Kohtu mõistetud 15 aastat näib aga tõestatud episoodide eest uskumatult palju. Vahel ei saa isegi tapja nii palju nagu Ringmaa mõrvakatse, kahe plahvatamata jäänud pommi paigaldamise ja tööraamatu võltsimise eest. Kus on siis see õigus ja õiglus, küsivad kindlasti paljud.
Selline on lihtsalt Eestis kehtiv seadusandlus, mida on küll muudetud, kuid mitte oluliselt. Raskete kuritegude eest ette nähtud karistused on nii mõnegi riigiga võrreldes leebed või isegi naeruväärsed.
Mina toetan näiteks kahe käega ameerikalikku süsteemi, kus iga kuriteo eest määratud karistused liidetakse ja trellide taga tuleb veeta just nii kaua, kui sinu sooritatud kuriteod seda väärt on. Meil Eestis aga loetakse kergemad karistused kaetuks raskeimaga ... Varastad 10 autot, aga süüdi jääd justkui ühe auto varastamise eest ...
Olen nõus, et Eesti kohtud on vahel põhjendamatult leebed. Kuid iga karistuse määramisel peab kohtunik juhinduma kehtivatest seadustest. Ja kui rahvas igatseb karmimaid karistusi ehk karmimaid seadusi, on see poliitikute võimalus endale kannuseid teenida.
Ehk on nii juba järgmistel valimistel mõne erakonna loosung: „Igale tapjale eluaegne vanglakaristus!" või „Patu palk on surm!".