Me peame ennast mõistuslikeks olenditeks. Kõige intelligentsemateks isenditeks siin planeedil. Kuid ometi käitume üsna tihti nagu tõelised metslased, kes ei tea midagi ei liikluskultuurist ega kehtivatest reeglitest ja viisakusest.
Inimesed käituvad tihti nagu idioodid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alustagem näiteks liiklusest ja jalakäijatest. Liigun Tallinna kesklinnas enamasti jalgsi. Ei möödu ainsatki korda, kui mõne fooriga reguleeritud ülekäiguraja juures keegi minu eest punase tule ajal üle ei jookseks.
Või tulevad nad teiselt poolt külma kõhuga üle tee ja vaatavad mulle otsa nagu viimsele idioodile, kes lubavat foorituld ootab. Kui möödunud aastal ühele sellisele last käe kõrval üle tee tirinud naisterahvale näpuga punast foorituld näitasin, kostis tema suust igasugu „matte" ... Tõeline musterema ja eeskuju oma lapsele!
Aga andke andeks! Mulle tõesti ei mahu pähe, miks selline teguviis üldse vajalik on. Ja ma ei räägi seda kohustuslikult kui krimisaate seaduskuulelik reporter, vaid kui tavaline kodanik.
See minut või kaks, mis arutu tormamisega võidetakse, ei kaalu küll üles nurga tagant ootamatult ilmuva auto alla jäämise ja surma saamise riski.
Ja kui isegi viga ei saada, on süüdi muidugi autojuht, kes ta punase tulega alla ajas ...
Niisugust pilti olen pealt näinud. Üks lumivalgetes pükstes naine jooksis Tallinnas Madala tänaval vales kohas üle tee, paiskus üle talle otsa sõitnud auto ja kukkus tänavale pikali. Ja kui too heledalt kiljuv ja sopane naine oli end lõpuks püsti ajanud, virutas ta auto uksele jalaga sügava mõlgi.
Teine lugu on muidugi idiootidest autojuhtidega. Kuigi ma ei poolda asjade vägivaldset lahendamist, vaatasin paar aastat tagasi muigega pealt, kuidas Tallinnas Endla tänaval üks sõiduauto talle ette keeranud kaubiku tee blokeeris, juht autost välja kargas ning kaubikul suunatulekangi ära murdis.
Küljeakna lõi ta ka sisse, sest hirmunud kaubikujuht oli selle kinni keeranud. Minu teada pole see vihastunud juht ainus, kes on samamoodi talitanud. Suunatulekange on Eesti teedel kaotatud enne ja kaotatakse edaspidigi.
Paraku kvalifitseerub selline tegu kuriteo alla ja heaks kiita seda ei saa, kuigi sellistel mühaklikel „ohvritel" ei tasuks süütut nägu teha. Suunatule näitamine pole mitte soovituslik, vaid kohustuslik. Ütleme siis nii, et ta provotseeris seda kuritegu.
Õnneks on Eesti liikluskultuur paari viimase aastaga teinud siiski uskumatu muutuse. Enam pole harvad sellisedki juhtumid, kus inimesi reguleerimata ülekäigurajal üle tee lastakse. Uskumatu! Veel mõni aasta tagasi nägi eestlane niisugust käitumist vaid Rootsis.
Vähenema on hakanud kiiruseületamised. Näiteks eelmisel nädalal Tartusse sõites kulges autoderivi mõnusas ühtlases kiires tempos ja peale ühe džiibijuhi ei hakanud keegi möödasõitudega tõmblema.
Mulle tundub, et ülalkirjeldatud rikkumiste põhjus on enamasti piiritu egoism: tunne, et reeglid on rikkumiseks. Nendele rikkujatele tundub, nagu oleks liiklusreeglid kuidagi vähem täitmiseks mõeldud kui ülejäänud seadused.
Nende liiklushuligaanide peades on lootus: ehk ei jää vahele! Aga sellisel juhul võiks ju ka poodi vargile minna või keset Viru tänavat urineerida, sest äkki ei jää vahele!
Inimesed, mis teil viga on?