Sandra Nurmsalu: eraeluga muusikat promoda pole õige
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2007/11/02/8209t1hc266.jpg)
Eestit esindab sel aastal Eurovisioonil Urban Symphony. Bändi solist Sandra Nurmsalu rääkis raadio Elmar hommikustuudios, mis nüüd edasi saab.
Sandra, mõned päevad on võidust möödas. Kas on olnud mahti mõelda, millega hakkama saite?
Eile hommikul tõusin ja mõtlesin, et nüüd tuleb vist Moskvasse reisile sõita. Nüüd hakkab kohale jõudma küll.
Inimesed teavad sind saatest «Kaks takti ette». Pärast seda olid sa veidi kadunud ja ilmusid nüüd taas avalikkuse ette. Kas Urban Symphony sündis sel vahepealsel perioodil?
Täpselt. «Kahes taktis» oli meil bändivoor, kus praegusest koosseisust olid Mann ja Johanna. Seal me tegime Kosheen’i loo «Hungry».
Keelpillimuusika kukkus täitsa toredasti välja. Meile hakkas meeldima ja pärast saadet tekkis loogiline tee, et tahaksime seda edasi teha. Siis leidsime ka Mari ja nii Urban Symphony sündiski.
Kuidas Sven Lõhmuseni jõudsite?
Kui meil oli bändiidee sündinud, helistas mulle ühel õhtul Sven täpselt sama plaaniga.
Mõlemad hakkasid ühest otsast tulema ja saime lõpuks justkui keskel kokku.
Kas te laulu juures nüüd ka miskit muudate – näiteks keelt, milles laulate?
Ma arvan, et eesti keel on väga ilus keel, et selles laulda. Ma ei näe praegu põhjust, miks peaks seda muutma.
Aga eks peame maha istuma ja täpselt läbi arutama, mis Moskvas juhtuma hakkab.
Praegu on sellest nii vähe veel möödunud. Arvan, et suures osas jääb lugu ise küll samaks.
Välismaised eurofännid on väidetavalt ennustanud Eesti laulule pääsemist finaali. Kui palju sulle sellised prognoosid korda lähevad?
Ega ma seda väga palju jälgi. Endal on nii lihtsam elada. Enne tuleks mõelda oma laulule, teha seda võimalikult hästi ja südamest südamesse oma kuulajatele. Prognoosimine ei ole väga oluline.
Sa oled ka öelnud, et sa ei kommenteeri oma eraelu. Samas kui vaadata mõningaid teisi eesti muusikuid, siis tundub see olevat justkui ainus viis oma muusika propageerimiseks. Miks oled valinud vastupidise tee?
Arvan, et eraeluga promoda oma muusikat ei ole kindlasti õige. Järelikult pole muusika piisavalt hea, et pean selleks kasutama oma eraelu.
Muusika ja eraelu on kaks asja, mis tuleks lahus hoida. Ma ei suuda nende kahe asja vahel seost leida. Muusika on kõige olulisem ja nii on õige.
Mis saab Urban Symphonyst edasi? Ega «Rändajad» ainsaks looks jää?
Kindlasti mitte. Meil on sahtlisse kirjutatud igasuguseid ideid.
Kui Moskva saab läbi, siis istume maha ja arutame täpsemalt läbi, mis saab edasi. Kindlasti tegutseme edasi.