ELU25 Joanna Hoffmann: inimese vabastamine mõistliku ühiskonna survest

Joanna Hoffmann
, Tartu kunstimuuseumi direktor; kirjutab kuulehes KesKus
Uuendatud 8. mai 2024, 19:18
Copy
Silm
Silm Foto: Ai

Tartus, Eesti Rahva Muuseumis, kohtuvad Eesti ja Tšehhi sürrealism. Joanna Hoffmann tutvustab mõlema riigi gigante, kellega Emajäe Minskis kohtuda saab.

Tänavu möödub 100 aastat sürrealistliku kirjandus- ja kunstivoolu sünnist – täpsemini sellest, kui eelnevalt dadaistide hulka kuulunud Prantsuse poeedi André Bretoni sulest ilmus esimene sürrealistide manifest.

Meie sürrealismi kese on Tartu

Tegu on kirjutisega, mis määratleb poeetilis-eetilist, filosoofilist ja poliitilist vaadet elule ning seejuures ka üht silmapaistvaimat 20. sajandi kunstivoolu. Breton ja mitmed teised kirjanikud, näiteks Louis Aragon, Philippe Soupault, Paul Eluard, Benjaminn Péret, Robert Desnos ja Antonin Artaud, koondasid enda ümber sürrealistide koolkonna, mille keskpunktiks oli Pariis. Terve sajandi vältel on sürrealism pakkunud inspiratsiooni paljudele loojatele ning meeliköitvaid elamusi laiale publikule.

Sürrealism on liikumine, mis proovib avada alateadvuse saladusi ja vastanduda ühiskondlikele normidele.

Just sellisel märgilisel aastal kannab Tartu, Eesti sürrealistliku kunsti kese, Euroopa kultuuripealinna tiitlit. Seega on põhjust need kaks olulist sündmust siduda ja neid suurelt tähistada.

Nii leiab Eesti Rahva Muuseumis ja Tartu Kunstimuuseumis aset näitusesari „Sürrealism 100“. ERMi väljapanekul „Sürrealism 100. Praha, Tartu ja teised lood …“ (kuraatorid Joanna Hoffmann, Kristlyn Liier ja Anna Pravdová) on oluliseks koostööpartneriks Praha Rahvusgalerii, sest Praha oli 20. sajandil Pariisi kõrval sürrealismi olulisim keskus Euroopas.

Sürrealismi olemus

Sürrealism on liikumine, mis proovib avada alateadvuse saladusi ja vastanduda ühiskondlikele normidele. Selle üheks eesmärgiks sai elu ja kunsti piiri (nagu ka kõigi teiste ühiskondlike reeglite ja tabude) kahtluse alla seadmine või kaotamine. Spontaansuses, alateadlike tungide väljendamises, nägid sürrealistid vahendit inimese vabastamiseks mõistlikkust nõudva ühiskonna survest.

Sürrealism ammutas mõjutusi Sigmund Freudi psühhoanalüüsiõpetusest, 19. sajandil levinud spiritismist, laste, autodidaktide ja vaimuhaigete loomingust ning põlisrahvaste kunstist. Lisaks kirjandusele ja kujutavale kunstile avaldas sürrealism sügavat mõju filmile, teatrile ja teistele kultuurilise väljenduse vormidele.

Sürrealistlikud kunstnikud, näiteks Salvador Dalí, René Magritte ja Max Ernst, lõid selliste tehnikate kaudu nagu automatism ja unenägude tõlgendamine loogikat trotsivaid teoseid, mis kutsusid vaatajaid unistuste, soovide, unenägude ja muul viisil nihestatud reaalsuse maailma. Kirjanikud nagu Breton ja Eluard katsetasid automaatse kirjutamise ja vabade assotsiatsioonidega, samas kui filmitegijad nagu Luis Buñuel uurisid alateadvust unenäoliste narratiivide ja sümbolistlike kujundite kaudu.

Hoolimata sellest, et sürrealism rõhutab individuaalset sisekaemust ja alateadvusse süüvimist, on selle põhiosaks kollektiivsustunne. Ühist tegevust võimaldavate tehnikate abil proovisid sürrealistid kaotada piire kunstniku ja publiku vahel. Sedasi on sürrealism midagi enamat kui üksik looja ning kutsub meid kõiki maailma, kus indiviidi ja teda ümbritseva piir hägustub.

Tšehhi versus Eesti sürrealismi olemus

Näitusel "Sürrealism 100. Praha, Tartu ja teised lood…" astuvad esimest korda omavahel dialoogi Eesti ja Tšehhi sürrealism. Mõlemat osapoolt esindab väga mitmekülgne valik kunstnikke, kes on ühel või teisel moel sürrealismi arengusse panustanud. Mõlema riigi kunstnike vahel on mõningad sarnasused, ent kõigepealt torkavad silma hoopis erinevused selles, mil moel sürrealism ühes või teises paigas kanda kinnitas.

Ühist tegevust võimaldavate tehnikate abil proovisid sürrealistid kaotada piire kunstniku ja publiku vahel.

Tšehhi pealinna Prahat peetakse Pariisi järel teiseks oluliseks sürrealismi keskuseks lääne kultuuriruumis. Praha sürrealism oli järjepidev ja nii-öelda programmiline: 1934. aastal asutati Prahas Tšehhoslovakkia Sürrealistide Rühm, mis andis välja erinevat kirjalikku materjali ning korraldas ka näituseid. Tegu oli sarnaselt mõtlejate koondumisega, mis tegutses nii ametlikult vabamatel aegadel kui ka sõja või nõukogude võimu oludes periooditi põranda all.

Hoolimata Teise maailmasõja järgsetest piirangutest, mis said kunstiväljal osaks vabast maailmast eraldatud maade autoritele, oli Tšehhi sürrealism järjepidev. Silmapaistvaimad autorid, kes tõusid Praha sürrealistliku koolkonna tippu, olid näiteks nii-öelda esimese põlvkonnana Toyen ja Jindřich Štyrský, teise põlvkonnana Mikuláš Medek, Emila Medková, Josef Istler ja Václav Tikal ning kolmandana Jan Švankmajer ja Eva Švankmajerová.

Sürrealism pole Eesti kunstis pole aga kunagi olnud järjepidev. See on lihtsalt ikka ja jälle kerkinud esile erinevate autorite loomingus. Enne Teist maailmasõda leidus sürrealistlikke jooni iseäranis Eduard Wiiralti ja Karin Lutsu loomingus. Eesti sõjajärgse kunsti olukorda ilmestavad katkestused, lüngad ja piiratud vabadus loomingu teostamisel. Et tühimikke leidus nii kunstiväljal laiemalt kui ka autorite loomingus eraldi, katsetati erinevate stiilide ja tehnikatega. Seejuures jõuti tihtilugu ka sürrealismini, ent pidama jäid selle juurde vähesed.

Ida poole jõuline lugu

Tartus suletud uste taga tegelesid avangardsete otsingutega Tartu sõpruskonna liikmed (Lembit Saarts, Heldur Viires, Valve Janov, Kaja Kärner, Silvia Jõgever ja Lüüdia Vallimäe-Mark), suheldes tihedalt Moskvas resideeriva eesti sürrealisti Ülo Soosteriga. Just siit võisid uued ideed Olav Marani ja ANK ’64 liikmete kaudu jõuda ka Tallinna kunstnikeni. Sürrealismi ideid jõudis edaspidi ka näiteks 1970. aastatelhüperrealismiga katsetanud autorite loomingusse.

Ülo Soosteri ja Jüri Palmi kõrval saab järjepidevaks Eesti sürrealistiks pidada veel Ilmar Malinit, kes hiljem oli sürrealistliku rühmituse PARA ’89 üks asutajatest. Ka Tartus tegutsenud Kursi Koolkonna liikmete loomingus võib siin-seal tabada sürrealistlikke momente.

Kui me aga mõtleme, mis ühendab Eestit ja Tšehhit laiemalt, on kurb saatus pärast II Maailmasõda, mil mõlemad riigid (toona veel siiski Tšehhoslovakkia) jäid ilma 1918. aastal saavutatud iseseisvusest ja vabadusest. See tähendas paljudele loomeinimestele tegutsemist salajas või oma loomingu allutamist nõukogude režiimi nõudmistele.

Muul juhul, võimuga pahuksisse sattudes, oli suur võimalus sattuda vangilaagrisse. Mõlemast riigist lahkusid välismaale mitmed kultuuri- ja kunstiinimesed, kellest paljud enam kodumaale ei naasnud. See on ühele riigile alati suur kaotus, kui ta jääb ilma oma loojatest.

Muul juhul, võimuga pahuksisse sattudes, oli suur võimalus sattuda vangilaagrisse.

Sürrealiste tuntakse peamiselt Pariisi koolkonna, veel enam Salvador Dalí loomingu järgi. Kusjuures viimane liitus Pariisi sürrealistidega alles 5 aastat pärast manifesti kirjutamist ning heideti nende seast juba 10 aasta pärast poliitiliste vaadete tõttu välja.

Sarnaselt Eesti kultuuri- ja kunstilooga on mõningal määral ka Tšehhi ja muu Kesk- ning Ida-Euroopa kunst jäänud suurtest narratiividest teenimatult kõrvale ja tähelepanuta. Lääne-Euroopa jutustab jõuliselt oma lugu – on aeg, et ka meie siinpool Euroopas teeksime sama.

Sürrealism vallutab Tartu

Lisaks näitusele ERMis – millest kirjutasin ka Juku-Kalle Raidi juhitud kuulehes KesKus, on ka Tartu Kunstimuuseumi viltune maja täielikult sürrealismi teenistuses. Esimesel korrusel saab uudistada eesti ühe olulisema nüüdiskunstniku Kris Lemsalu meeleolukat isikunäitust „DONATELLA. Elukeeris“ (kuraator Indrek Grigor).

Teisel korrusel on väljas äärmiselt tummine arhiivnäitus „Initsiatiiv altpoolt. Eesti karikatuur 1980ndatel“ (kuraator Indrek Grigor).

Muuseumi kolmanda korruse võtab enda alla aga Ilmar Malini sürrealistlikule loomingule keskendunud väljapanek „Ilmar Malin. Igaviku hõõg“ (kuraator Mae Variksoo). Kusjuures 8. juulil avaneb Galerii Pallases teine Ilmar Malini näitus „Homo Ludens. Ilmar Malin 100“, mille eesmärk on anda ülevaade kunstniku loomingust laiemalt.

Ametlikku Euroopa kultuuripealinna Tartu 2024 programmi kuuluvat sürrealismifestivali täiendab veel üks nn indie-projekt: 24. mail Tartu Kunstimajas avanev Kaose Koguduse näitus „Kaose Kogudus 101“ (kuraator Martin Rästa), mis pakub vastukaaluks erinevat täna, siin ja praegu tegutsevate sürrealistlike tunnustega autorite loomingut.

Tagasi üles