Kosmofon
Kosmofon
(Kosmose Puhvet)
Hinne 4
Nädala plaat
17. märts 2012, 08:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Süntesaatoriga kosmosesse
Täna on eilse homme. 80ndatel oli tulevik veel tuleviku nägu. Kosmos oli haardeulatuses, rahumeelne tehisintellekt valmistus end käiku andma ja keegi ei kahelnud eriti selles, et lendavad autod lähevad kohe seeriatootmisse. Inimesed olid valmis ja ootasid. Tühja sest, et sõnaühend «tulevikuvisioon» oli enamikule siis tundmata. Romantika oli tulevikus.
Sajandivahetus tuli ja läks. Midagi erilist nagu ei juhtunudki, isegi globaalne masinate mäss Y2K jäi tulemata. Tulevik pole tulemas, tulevik on olemas. Inimesed on endiselt valmis, aga väga nagu ei oskagi midagi oodata. Kõik on targad ja teavad, mis tähendab projektiühiskond, arengukava ja tulevikuvisioon. Tulevik ise on nüüd aga kuidagi ebamäärane ja kübeke pelutavgi. Romantika süütuse aeg oli minevikus.
Retrofuturistlikku elektroproget viljelev Tallinna ansambel Kosmofon on tegutsenud neli aastat. Esimesel kauamängival tõmbavad nad ajakapsli ukse kinni ja teleporteeruvad 80ndate algusse. Martin Laksbergi (bass, kitarr, trummimasin) ja Rasmus Lille (sündid) kõrval oli esiotsa kolmas kolmandik Kosmofoni Marten Kuningas, kelle asemel on nüüd Andres Nõlvak (sündid, tuntud ka ansamblist Antonina).
80ndatel tehti futumuusikat ja see oli cool. Nüüd tehakse 80ndate muusikat ja see on ikka cool. Analoogsüntesaatoritest ja trummimasinatest (või nende tehnoloogilistest ekvivalentidest sülearvutites) ei pruugi kaugeltki piisata minevikuromantika mudeli reanimeerimiseks.
Instrumentatsioon ja kõlapilt on kokkuvõttes abivahendid, emotsioonid ja empaatia otsustavad. Kosmofon on teemasse usutavalt ning ajastutruult infiltreerunud. Nende meloodilised helistruktuurid on täiesti konkreetsed ja kompaktsed, kuigi võivad esmapilgul jätta hermeetilise ning kindlaraamilise kosmosesüstiku illusiooni. Sellest ei tasu end petta lasta – vaadake vaid illuminaatorist välja ja universumi lõputus laotab end lahkelt laiali nagu intergalaktiline õis.
Kosmofoni ingliskeelne instrumentaalmuusika tuletab meelde suurepärase vene animafilmi «Kolmanda planeedi saladus» ning selle Aleksandr Zatsepini ajatu saundträki. Teisalt on Kosmofon kindlasti Kraftwerki mõjutatud euroopaliku kultuuriruumi produkt. Plaadi esitlused on 22. märtsil Tallinna teletornis ja päev hiljem Tartu tähetornis, kus siis veel.
Kui 80ndaid markeerivad tänapäeva massiteadvuses eelkõige tantsulisema ning paratamatust populistlikust tühjusest kõmisevad electro- ja synthpop’i artistid, siis intellektuaalselt gruuviva Kosmofoni järgi on põhimõtteliselt küll võimalik tantsida, ent ta esindab midagi hoopis kontseptuaalsemat, ambitsioonikamat, eksperimenteerivamat ja ausamat.