Eurolaulu Raadio

KILDIMETAL ⟩ Tallinnas tähistati legendaarse Black Sabbathi pärandit väsimatu heviõhtuga

Eile õhtul esines Tallinnas klubis Rock Café tribuutbänd Zakk Sabbath, et tähistada 50 aasta möödumist heavy metal'i gigandi Black Sabbathi moodustamisest.

Tavalisest tribuudikast eristab Zakk Sabbathit lähedane kokkupuude algse bändiga: nimelt on nii ansambli ninamees Zakk Wylde kui ka basskitarrist Rob Nicholson ehk Blasko aastaid mänginud Ozzy Osbourne'i soolobändis. Osbourne, muidugi mõista, on Black Sabbathi asutajaliige ja laulja.

Niisiis pole Zakk Sabbathi mehed riietatud Ozzyks, Tony Iommiks ega Geezer Butleriks, nagu tõetruudel tribuutbändidel reeglina kombeks on, vaid esinevad täitsa oma näo ja stiiliga ega proovi kuidagi algseid muusikuid jäljendada (...kui loomulikult see välja arvata, et esitatakse samu lugusid).

Zakk Wylde (vasakul) 2016. aastal oma kolleegide ja iidolitega: tema kõrval Black Sabbathi bassimees ja sõnadekirjutaja Geezer Butler, seejärel Ozzy Osbourne, tema abikaasa Sharon Osbourne ning paremal Slipknoti laulja Corey Taylor.

FOTO: Reuters/ScanPix

Samuti pole eesmärk Black Sabbathi kuulsuse peal liugu lasta, vaid teha austav hevikummardus meestele, kes 50 aastat tagasi uue stiiliga – heavy metal'iga – alustasid ning seeläbi miljonite elu on muutnud. Nende miljonite seas on kahtlemata ka Wylde, Blasko ja trummar Joey Castillo (mänginud varem USA rokkbändis Queens of the Stone Age), kellele pole see muusika ainult kirg, vaid ka elukutse.

Kuid Zakk Sabbathit tehakse ikka kirest ja armastusest, mitte selleks, et kellelgi leib laual oleks. Kuigi meeste näol pole naeratust – ei saa mina aru, miks nii paljud hevimuusikud arvavad, et naeratus nende artistikuvandit kuidagi haavab –, aetakse asja hingega ning seda tõestab ka repertuaar, mis ei koosne hittidest, vaid on pandud kokku justkui fänniliku õhinaga tuua lavale need lemmiklood, mida Black Sabbath reeglina mänginud pole.

Zakk Sabbathi bändimehed on laval kivinägudega: kas on töö nii tõsine või tuleb tõesti vägisi kõvamehe imidžit hoida?

FOTO: Rasmus Rammo/Elu24

Niisiis jäävad need, kes Rock Cafésse «Iron Mani» või «Paranoidi» kuulama on tulnud, pika ninaga, sest Black Sabbathi väheseid «peavoolu» hitte Wylde'i trio ei mängi. Ja parem ongi, sest neid on eluaegsed fännid piisavalt kuulnud (tõenäoliselt ka elavas esituses). Zakk Sabbathi sõu on võimalus kaevuda armastatud – paljude seas ka jumaldatud – ansambli varamusse, peaasjalikult neisse sügavuisse, kuhu Black Sabbath ise kontsertidel ei ulatunud. Mitte esituse taseme, vaid just lugude valiku osas.

Kontserti alustab «Supernaut», mida Sabbath mängis viimati 1999. aastal. Kolmas lugu, «A National Acrobat», on tõeline rariteet – seda pole esitatud 1974. aastast saati. «Wicked World» ja «Evil Woman» (mis on omakorda vähetuntud bluusroki bändi Crow kaver) pole kõlanud vastavalt pärast 1975. ja 1970. aastat. Kuigi Black Sabbathi pea poole sajandi pikkuse tegutsemisaja jooksul anti välja 19 stuudioalbumit ning käis läbi viis lauljat (arvestan siin neid, kes ka plaadile jõudsid), esitab kaverbänd rangelt vaid Ozzy Osbourne'i aegset materjali viielt esimeselt plaadilt.

Selle valiku selgituseks on päris mitu asjaolu: Wylde ja Blasko, nagu mainitud, mängivad Ozzy bändis ning on seetõttu temaaegseid Sabbathi laule nagunii kontsertidel esitama pidanud – teiste solistidega neil sidet pole. Teiseks kõlab Wylde, kes Zakk Sabbathis nii kitarri mängib kui laulab, Ozzyga nii sarnaselt, et konteksti teadmata ei pruugiks vahetki teha. Nii kõrgelt kui algusaegade Ozzy ta laulda ei suuda, aga 2016. aasta hüvastijätutuuri-Ozzy moodi... no vabalt! Ja kõige lihtsam põhjendus: Black Sabbathi esimesed plaadid on lihtsalt kõige paremad.

Mis elamust pärsib, on Wylde'i igavene kihk ohjeldamatult soolotada. Sabbathi looming on niigi suhteliselt vähese vokaaliga ning laulude pikkus ulatub sageli üle kuue–seitsme minuti, kujuta siis ette, mis juhtub, kui igale loole improvisatsiooniline ja üle mõistuse kiire kitarrisoolo lisada. Wylde tuleb kahel korral rahva sekka, esmalt ronib helipuldi peale ja teine kord rõdule, ning keevitab nii pikalt, et ei jää üle muud kui igavust tunda. Tema kiirus ja oskuslikkus avaldab muljet, mänguilu seal aga palju pole.

Wylde'i leivanumbri, kuklataguse kitarrimängu näeb ära juba esimese loo ajal.

FOTO: Rasmus Rammo/Elu24

Wylde ei naerata, ei loo rahvaga silmsidet (selleks pole tal aega ning kui olekski, siis ilmselt jääks juuksed ette), ei räägi, vaid lihtsalt mängib. Leivanumbrina tõstab ta kitarri kukla taha ja soolotab järjepanu edasi, kuid seegi pole märkimisväärselt huvitav, kuna ta annab oma trumbid käest juba esimese käiguga (selles kontekstis esimese laulu ajal) ega üllata edaspidi otseselt millegagi. Kontserdi kliimaksi ehitab üles vaid lugude järjestus (parimad palad on jäetud lõppu, nagu ikka), mitte esitus.

Wylde'i võimekuses sõumehena võib kahelda, kuid kriitika on köömes selle kõrval, kui hea on bändi kokkumäng, kui korralik on heli ja kui võimsalt lood kõlavad. Ning seni kuni Black Sabbath pole uuesti kokku tulnud, ei ole ka küsimust, et parimat versiooni nende surematust muusikast esitab just Zakk Sabbath... ja tegelikult ei pruugi see olukord muutuda ka siis, kui Black Sabbath tuleks kokku.