Eurolaulu Raadio

PILT JA VIDEO ⟩ Virmalistekütid jäädvustasid Lapimaal täiesti uut tüüpi virmalisi, mis meenutavad luiteid

Luitekujulised virmalised

FOTO: Kari Saari /SWNS.COM /Scanpix

Soome Helsingi ülikooli astrofüüsik Minna Palmroth teatas, et virmalistekütid nägid ja jäädvustasid Lapimaal uut tüüpi virmalisi.

Virmalised ehk põhjavalgus on atmosfääri kõrgemates kihtides esinev optiline nähtus, mille põhjustajaks on Päikeselt lähtuvate laetud osakeste kokkupõrked Maa atmosfääri osakestega. Nende kohta kasutatakse ka aurora borealis, mis tähendab põhjakoit, teatab theguardian.com.

«Virmalised on nagu neoonlambid. Põhimõtteliselt saab öelda, et virmalised on kosmilised neoonlambid,» sõnas Palmroth.

Ta selgitas, et virmalisi on nähtud mitmel kujul, kaasa arvatud pehmete kaarte, spiraalide ja koroonana.

Palmrothi ja ta kolleegide sõnul said nad tänu huvilistele teada, et on ka selliseid virmalisi, mis meenutavad liivaluiteid.

Palmroth sai avastusest teada, kui ta kutsuti liituma virmalistehuviliste Facebooki grupiga, et ta selgitaks seal teaduslikult, miks virmalised on erinevad.

«Aastate jooksul märkasin, et räägin kogu aeg ühte ja sama. See kannustas mind kirjutama virmaliste kohta selgitavat raamatut. Virmaliste vaatlemine sarnaneb linnuvaatlusega, alati leiab midagi uut ja huvitavat,» sõnas astrofüüsik.

Palmroth palus amatööridest virmaliste vaatlejatel jäädvustada virmaliste erinevaid vorme ja postitada need Facebooki. Astrofüüsiku sõnul tundsid postitajad huvi, miks osad virmalised on ühtmoodi ja teised teistmoodi.

Astrofüüsik märkas piltidel ka uue mustriga virmalisi ja ta palus veel sellise mustriga virmalistest fotosid. Entusiastid ei valmistanud talle pettumust, sest saadetud piltide seas oli mitmeid varem tundmatu mustriga virmalisi, mis olid jäädvustatud samal ajal Soome erinevates paikades.

Palmroth ja ta kolleegid tegid fotode järgi kindlaks, kui kõrgel uut tüüpi virmalised on ja milline on nende «luidete» vaheline vahemaa.

Teadlane selgitas, et virmaliste rohelise värvi tekitab ergastatud hapnik ning uue mustri taga on gravitatsioonilained. Need tekivad näiteks ka siis, kui visata kivi tiiki.

Atmosfääris liiguvad gravitatsioonilained vertikaalselt ülespoole ja selliseid laineid on palju. Just see fenomen aitas selgitada uut tüüpi virmalisi.

«Gravitatsioonilainetel on erinevad sagedused, lainepikkused, amplituudid ning kuna nad on ühtlased, siis tekitavad nad ühtlase mustriga virmalisi, jättes mulje, et need on nagu liivaluited,» selgitas soomlanna.

Palmroth lisas, et liivaluiteid meenutavate virmaliste tekke taga on ka niinimetatud mesosfääri ava, kus konkreetne gravitatsioonilaine valitakse välja ja painutatakse, võimaldades sellel lainel liikuda horisontaalselt atmosfääri kahe kihi vahel.

Teadusjoonistus, mis selgitab, kuidas tekivad luitekujulised virmalised.

FOTO: Jani Närhi /SWNS.COM / Scanpix

Mesosfäär on atmosfäärikiht, mis asub 40–50 kuni 80–90 kilomeetri kõrgusel.  

Teadlase sõnul on selle laine liikumine sarnane jõgede loodetega. Ta lisas, et see nähtus tekib siis, kui atmosfääri ühe kihi temperatuur on natuke kõrgem kui kihtidel, mis jäävad sellest kihist kas üles või alla.

Pamrothi juhitud teadlastemeeskonna teatel mõjutab liivaluitekujuliste virmaliste teket ka hapniku tiheduse muutus.

Virmalised

FOTO: Paul Zizka /SWNS.COM /Scanpix