Seisame kõrgel Ajluni mäel keskaegse kindluse varemete juures ning heidame pilgu mäelaamale: vasakul on Iisrael, otse ees Palestiina ja paremal Süüria. Saudi Araabia koos Iraagiga jääb selja taha.
Jordaania — mäed kõrbe ja kõrb mägede kõrval ning haljust seal, kus on allikaid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maailm tundub sealt ülalt vaadates nii väike ja ühtne, kuid ometi: mis kired lõõmavad iga maatüki, varanduse ja võimu ning isegi selle pärast, kelle jumal see kõige õigem on! Niisugune võitlus on käinud ajast aega. Vallutajate tõrjumiseks rajati 580. aastal seesama Ajluni kindluski.
Ka siis ei jooksnud vallikraavides vett, sest veepuuduses vaevlevas paigas ei saanud sellega liialdada. Piirajaile lasti müüridelt tuld ja tõrva ning piiluaukudest kivikuule alla. Aga vallutati seegi kindlus. Lisaks tegi maavärin oma töö. Praegu on see turistide meka, mis annab riigile tulu.
Tõelisest Mekast niipalju, et seal sündis aastal 570 Muhamed, kellest sai kõigevägevam. Meka asub Saudi Araabias. Sinna on Jordaaniast ainult päevatee. Iga moslem tunneb tungi seal kordki elus palverännakul käia. Turistiviisasid sellesse riiki aga ei anta.
Islam järgib piiblist tuntud Aabrahami tõekspidamisi ega pea Jeesust Jumala pojaks, kuid tunnistab teda prohvetina. Islam tähendab kuuletumist Jumalale, kelle nimi on koraanis kirjas. Islam loob moraalinormid, mida on võimalik täita. Ja palved liidavad rahvast. Nii kinnitab grupi moslemist giid, kelle eesnimi on Sofin.
Muezzinid hüüavad palvele viis korda päevas: päikesetõusul, keskpäeval, keskpäeva ja loojangu vahepeal, loojangu ajal ning pimeduse saabudes. Tänaval palvetajaid siiski ei näe, küll aga oli Jerashis üks mees tõmbunud samba varju ja seal oma vaiba maha laotanud.
Naised käivad enamasti kaetud peaga ning nende halatt võib olla üsna moekas. Mõni üksik naine liigub tänaval ringi varjatud silmnäoga. Nabanäitajaid kohalike hulgas pole ja see pole sünnis ka turistil.
Jordaania muutub eestlaste hulgas järjest populaarsemaks: alles käis seal minister Edgar Savisaar ning selle järel, 6.—9. novembrini, Tallinna Tehnikaülikooli teadlaste delegatsioon, kes viibis seal kolm päeva rahvusvahelisel põlevkivikonverentsil.
Tehnikaülikooli soojustehnika instituudi professori, akadeemik Arvo Otsa sõnul ühendab teineteisest nii kaugel asetsevaid maid põlevkivi. «Eesti on ainus riik, kus kaetakse kogu elektrienergia vajadus oma põlevkivi töödeldes,» ütles akadeemik. «Jordaania kui põlevkivirikas maa alles otsib teid, kuidas oma maavara otstarbekalt kasutada.»
Teadlaste kõrval võtsid sellest konverentsist osa Eesti Energia ning Narva elektrijaamade ja põlevkivikaevandajate esindajad. Sellest, mis seal tehti või mida kavandatakse, on seni siiski vähe kuulda olnud.
Jordaaniasse tasub minna
Pisut enne poliitikute, ärimeeste ja teadlaste käiku kulutas oma aega ja isiklikku raha Jordaaniale 30-liikmeline turistide grupp. Ja kellelgi meist pole salata midagi sellest, mida me seal tegime ja nägime. Tagasiteel kinnitasid kõik reisisellid nagu ühest suust, et Jordaaniat tasub vaadata.
Pealinnas Ammanis üllatas, et see mägedel paiknev linn on nii suur. Rooma-aegse linna keskus on ühtlasi vanalinn, kus paikneb päris korras amfiteater. Kunagisest foorumist on alles ainult poolikud sambad. Siit on käinud üle Aleksander Suure väed ja Ottomani aegadel peremehetsesid siin tšerkessid.
Pool linna rahvast on palestiinlased: pärast Iisraeli riigi asutamist 1948. aastal täitus linn Palestiina põgenikega. Uus põgenike laine järgnes 1967. aastal. Praegu kinnitatakse, et palestiinlaste telke enam pole, miljon inimest on Ammani ellu sulandunud.
Linn on viimasel kümnel aastal kasvanud 20 kilomeetrit lääne poole. Lähedaste küngaste taga asuv idapiir aga ei nihku, sest seal on puhas liivaväli ehk kõrb.
Jordaania paljudest antiikmälestistest on kõige paremini säilinud Jerash, kus peetakse igal aastal Lähis-Ida kultuurifestivali. Varemete välja võib võrrelda nii ulatuse kui toonase toreduse poolest Türgis asuva Efesosega: needsamad lõputud sambaread, raidkirjadega kivid, triumfikaared ja teised uhked väravad. Aga midagi on ka päris uut: amfiteatri juures mängib turistidele uhkes mundris torupilliorkester.
Tutvus Jordaaniaga algab piiblist
Jordaania on nii vana kultuurilooga riik, et nende paikadega tutvumiseks maksab piiblit lugeda. Igatahes Tensi Reiside giid Erki Kurrikoff on Piiblit uurinud ja jutustab loetust oma grupile. Nebo mäel kõneleb ta Moosesest, kes tõi juudid neljakümne aastaga Siinai kõrbest sellele mäele.
Piibli viiendas Moosese raamatus seisab: «See on Nebo mägi, mis Moabi maal on; mis Jeeriko kohal; ja vaata Kaananimaad, mis ma Iisraeli lastele annan päranduseks.»
Mooses suri seal 120-aastasena, tema matusepaika pole leitud.
Nebo mägi on üks Jordaania kuulsamaid pühapaiku.
Sealsamas mäe all kustutab maa janu allikas, mille Mooses oli enne mäele tõusmist kalju pihta lüües vallandanud. See on ainus roheline laik keset valitsevat pruuni värvi.
Nebo mäelt näeb Surnumerd, aimata võib ka kitsast Jordani jõe triipu. Ümberkaudu on sellised piiblist tuntud kohad nagu Jeeriko, Soodom ja Komorra.
Kaubanduskeskus Petra
Tuhat aastat enne Kristust haaras iisraellaste kuningas Taavet endale Petra ja kogu Edomi, mis tänu kaubandusele ja vasetootmisele oli rikastunud. Taaveti poeg Saalomon kindlustas iisraellaste ülemvõimu veelgi ning pistis 50 aastat järjest Petra kasumi oma taskusse. Pärast Saalomoni surma varises iisraellaste kuningriik kokku ning verevaen petralaste ja iisraellaste vahel lõi välja.
Seda kõike räägib giid Erki Kurrikoff, enne kui asume Petra-teele, et veeta mägedes kogu päev.
Petra asus karavaniteede ristumiskohas. Siitkaudu liikusid Egiptuse poole vask, raud ja Surnumere tooted, Araabia lõunaranniku mürr, palsam ja viiruk, India pipar, ingver, suhkur ja puuvill ning Hiina siid, klaas, kuld ja hõbe. Petra võim üha kasvas. Õitseaja tipul elas kaitsvate mägede vahel kivvi raiutud linnas umbes 30 000 inimest.
Hiljem leiti Egiptusesse otsem tee Süüria kaudu. Ent 130. aastalgi oli Petra tähtis keskus.
363. aasta maavärin hävitas pool linna, ent see püsis veel mõne sajandi. 447. aastal ehitati suur hauakamber ümber hiiglaslikuks kirikuks ning järgneva sajandi jooksul püstitati nii rikkalikult kaunistatud Petra kirik kui pisut lihtsam Mäeseljandiku kirik.
Petrale tegi lõpu 747. aasta maavärin.
22. augustil 1812 saabus Petrasse koos kohaliku saatjaga Šveitsi uurija ja õpetlane Jean Louis Burckhardt. See saladuskatte all tehtud käik tõi linna taas päevavalgele. Nüüdseks on Petrast saanud rahvuspark, mis on kogu aeg rahvast täis. Petra koobastes elanud hõimule ehitati elamud, kuid neil võimaldati turistide hulgas kaubelda.
«Madam, one dinar!» kostab peaaegu igal sammul, kui kitsa loodusliku tunneli vahel kõndides imetleme kõrgeid liivakivi- ja basaltmägesid ning astume mööda iidse linna kiviseid treppe rohkem kui kilomeeter kõrgemale. Pakutakse pärleid, käevõrusid ja lihtsalt värvilisi kivitükikesi. Meiega koos astuvad mööda treppe eeslid: ehk ometi tahab keegi jalavaeva vähendada.
Dana mägiküla lugu
«Dana programm on unikaalne kogu Lähis-Idas selle poolest, et ühendab teaduslikku uurimust, kohaliku elu taastamist ja säästlikku turismi,» lausub meie giid, kui oleme päikseloojangu ajaks jõudnud suure oru servale.
Mägiküla asub all kui onnirägastik. Sellest paremale, mäetõusule jääb üsna lai riba rohelust, paremal aga, külast allpool, paikneb mitu suuremat maja — see on uurimis- ja looduskaitseala keskus.
Eriti kaunis oli see paik päikeseloojangu ja pimeduse saabumise piiril.
Dana oli lihtne Ottomani-aegne mägiküla, mille elanikud tulid tänu külluslikule kolmele kevadele aastas ja headele karjamaadele oma eluga toime, kuigi ühendus muu maailmaga oli vaevaline.
Mõned agaramad asutasid kuuekümnendatel aastatel suure Tafilehi—Shobaki maantee äärde küla, sest neid meelitasid elekter ja kanalisatsioon. Paarkümmend aastat hiljem rajati selle lähedusse suur tsemendivabrik, kus olid hästi tasustatud töökohad, ning enamik kolis sinna. Paigale jäi tosin farmerit, kes hakkasid kohalikel turgudel konkureerima nendega, kel olid paremad tingimused, ning jäid järjest vaesemaks.
Aastat viisteist tagasi saabus pealinnast Ammanist Dana külla kaksteist naist, kes uurisid traditsioonilist Jordaania kultuuri. Neid ehmatas Dana elanike vaesus ning nad koostasid küla äratamise projekti, mille nende toel lükkasid käima Kuninglik Looduskaitseühing ja vabatahtlik looduskaitseorganisatsioon, mille patroon on kuninganna Noor.
Elektriliine, telefonijuhtmeid ja veetorustikku pikendati kuni külani ning 65 maja renoveeriti. Inimesed hakkasid Danasse tagasi tulema. Kuningliku ühingu, Maailmapanga ja ÜRO toel muudeti kogu Dana org looduskaitse- ja uurimisalaks.
Kitsede, lammaste ja kaamelite karjatamine ei läinud kokku keskkonna kaitsmise vajadusega ning loomapidamine keelati. Oliive, viigi- ja viinamarju, puuvilju, pähkleid ja ravimtaimi ostab kokku looduskaitsekeskus, kes on palganud needsamad külaelanikud moosi keetma, oliiviõlist seepi valmistama ja muid töid tegema. Loodustooted müüakse jõukatele nii Jordaanias kui välismaal. Traditsioonilise savinõude valmistamisega tegelevat meest julgustati õpetama oma oskusi noorematele.
Ja peagi jõudis Dana ajalehtede esikülgedele kui turismiala. Osa külaelanikest uurimisteadlasi töötab nüüd ka teejuhina.
Kas Jordaania mägiküla arengu lugu pole mõneti sarnane meie külaliikumisega? Meilgi kirjutatakse projekte ja saadakse siit-sealt raha, et külade väljasuremist peatada. Meil puudub aga kahjuks kuninglik haare.
Ööpäev kõrbes
Päevapikkusele imeliste kivide vahel iidses kivilinnas kolamisele järgnes terve ööpäev kõrbes Rumi orus, mis on samuti rahvuspark. See on igas suunas umbes poolesajakilomeetrine kõrb, mida ehivad kuni 800 meetri kõrgused kivivallid.
Istume lahtistele neljarattaveoga Fordidele, igaühe kastis kuus inimest, ja kihutame mööda liivavälja, ees ja kahel pool kõrval üks vaade ilusam kui teine. Õiget suunda hoides jõuaks sel viisil Saudi Araabiasse, mis asub sealsamas kõrval, ilma teadja teejuhita jääks aga kivimürakate vahele ekslema.
Ööbime päikesest kuumaks köetud kivi kõrvale püstitatud suurtes telkides, mille üks külg on avatud. Sööme beduiinide valmistatud lihtsat toitu ja kuulame nende musitseerimist.
«Aitäh, Erki!» ütleme noorele giidile, kui istume juba oma suures bussis, sihikul Surnumeri.
Reisikorraldaja Erki Kurrikoff oli neli aastat tagasi võtnud kolmeks nädalaks puhkuse ja sõitnud Jordaaniasse kondama. Talvel valmistas ta nähtu-kuuldu ette grupiga sõiduks, seejuures Rumi oru ööpäev põhineb üksnes tema isiklikel lepetel. Meie grupp oli tal kolmas Jordaaniasse viia. Meie õnn oli, et ta ei väsinud seda maad igakülgselt tutvustamast.
Samal viisil puhkas ta kolm nädalat Iraanis. Tänaseks on ta viinud sinna kaks gruppi eestimaalasi.
Pühapäeval sõitis noormees grupiga Etioopiasse, mille ta oli möödunud sügisel iseendale avastanud ja seejärel turistidele suupäraseks ette valmistanud.
Jordaania
• Jordaania on suuruselt võrdne Portugaliga, selle pindala on 92 300 km². Enamjaolt on elamiskõlblik üks kolmandik riigist, selle vasak äär. Elanike arv on ligi 6 miljonit, nendest kolmandik elab pealinnas Ammanis. Iga kolmas inimene on alla 15 aasta vana.
• Riiki valitseb 42-aastane kuningas Abdullah II ja talle on toeks kahekojaline parlament. Kuninganna Rania on palestiinlanna.
Riigis on rahu. Seda kinnitab 1994. aastal Iisraeliga sõlmitud rahuleping.
• Riigikeel on araabia keel, rahaühik dinaar (17 krooni) ja valdav on muhamedi usk. Elatustaset võib võrrelda Ida-Euroopa omaga.
• Suvi kestab maikuust oktoobri lõpuni, siis ei saja piiskagi vihma. Looduslikku mitmekesisust aitavad mõista paju, palm, oleander ja kõrbetaim tamarisk.
Allikas: Tensi Reisid