Maire Joala: Jaak väärib soliidset elulooraamatut

Maire Joala Foto: ERR

Maire Joala, kes oli Jaak Joalaga abielus kolm aastakümmet, plaanib legendaarsest lauljast raamatu avaldada. Maire vestles Vahur Kersnaga ETV saates «Tuled akendes».

Vahur Kersna: Me rääkisime sinuga kaks tundi ja mul on tunne, et sa  rääkisid mulle asju, mida sa pole rääkinud kellelegi teisele. Miks sa seda tegid?

Maire Joala: Sellepärast, et ma tunnen, et ma võin sind usaldada. Ja ka sellepärast, et inimesed, kelle jaoks Jaak jäi viimastel aastatel kuidagi kaugeks ja kättesaamauks - et sa saaksid aru nendest põhjustest, miks see niimoodi oli.

Kersna: Mina tõesti ei räägi neid asju kunagi kellelegi, aga sina ise sõlmisid mõned päevad tagasi lepingu raamatu kirjutamiseks. Mida ja kui palju tahad sa seal raamatus rääkida?

Joala: Jah. Sellise sammu astusin võiks öelda küll tungival survel, sest see surve oli ootamatult suur.

Kersna: Oli see tõsi, et korraga hakkasid Jaagust raamatut kirjutama neli inimest?

Joala: Ütleme nii, et ma tean kindlalt, kes teevad neid ettevalmistustöid ja kes on huvi tundnud, neid on kolm. Ülejäänud on minu jaoks kuulujutu tasemel. Mul on ikka selline seisukoht, et kui sa ise ei ole näinud ja täpselt ei tea, siis pole mõtet rääkida. Ma arvan, et Jaak on siiski Eesti elus väga silmapaistev persoon ja kindlasti vapustavalt professionaalne laulja ning tema kindlasti väärib soliidset elulooraamatut.

Kersna: Kas selle peaks kirjutama keegi, kes on teda päriselt tundnud? 

Joala: Ma arvan küll, et see inimene peaks olema temaga kindlasti kohtunud ja tuttav temaga. Mitte päris selline, kes on seda asja vaid kaugelt näinud.

Kersna: Maire, sa olid Jaaguga kolmkümmend aastat abielus. Tegelikult oled sina ainus inimene, kes suudaks seda raamatut kirjutada adekvaatsena ja tõsiseltvõetavana.

Joala: Võibolla kõik need köögiasjad ja tagamaad, neid tean mina tõesti kõige rohkem.

Kersna: 32 aastat... ütleme ausalt, väga-väga ereda poptähega. Oli see katsumus või privileeg?

Joala: Eks oli nii üht kui teist. Elu sellise inimese kõrval pole kindlasti kerge. On olnud hetki, mis on olnud super ja näed, milliseid võimalusi pakuvad inimesed kuulsustele. See oli ka üks selline asi, mille kohta võin alati öelda, et kui kohtad inimest ja räägid temaga paar tundi ja saad aru, et oled temaga täiesti ühel lainel.

Kersna: On see tõsi, et teie esimene öö möödus hotellis istudes ja rääkides?

Joala: Jaa, vastab tõele. Mulle ema ütles alati, et ega siis esimesel korral ei või... Tõesti, nii läks, ja ei olnud mingit tahtmist ja soovi... Lihtsalt huvitav oli temaga rääkida. Jaak oli tegelikult väga tark inimene ja ta teadis paljudest asjadest väga palju.

Kersna: Kui oled noorena nii palju näinud ja tundnud ning ühel hetkel see lõppeb - kuidas sa seda elu siis seedid?

Joala: Temas oli kindlasti kaks eraldi ajajärku. See selline väljapoole elamine ja siis, kui ta tundis, et ta enam ei taha seda teha ja teda hakkas hoopis huvitama mingi muu asi. Miks ta ei tahtnud Venemaale minna, kui teda kutsuti sinna nii palju?  Sest ta ise ütles, et ta ei taha enam laulda neid odavaid, lihtsaid laulukesi, mis tema hingele midagi enam ei andnud.

Kersna: Ma kujutan ette, et see porgand, mida talle Venemaalt lehvitati, oli ikka väga rasvane.

Joala: Oli, oli. Seda isegi ei olnud ainult Venemaal. Mäletan, kuidas keegi väga rikas inimene pidas Saaremaal sünnipäeva ja Jaagule pakuti miljon krooni, mis oli ikkagi väga suur raha. Jaak ütles, et ta ei taha laulda ja kõik.

Kersna: Ta oli ikka väga põhimõttekindel. 

Joala: Jah, ta oskas loobuda. Inimesi, kes on valmis loobuma headest pakutavatest asjadest, neid ei ole palju. Samas me ei elanud alati sugugi hästi. Rahaga on ju niimoodi, et lauldes tuleb ja vilistades läheb. Rahaga on keerulisemaid aegu olnud ja pole olnud alati rikas elu. Küll aga hingeliselt.

Kersna: Kui palju talle läks korda, et teda Kremli ööbikuks nimetati?

Joala: No ikka läks küll. Olgem ausad, ikka läks, muidugi. Oma hinges on ta olnud alati üks tavaline eesti poiss. Oli tore ju olla mujal kuulus, aga ta on alati olnud tulihingeline eestlane. See, kuidas inimesed teda vaatasid ja suhtusid, see läks talle hinge. Ta oli hingeline inimene ja ta ei näidanud alati välja, mis tema sees toimus.

Kersna: Kas sinu elu Jaaguga oli - nagu moodsal ajal öeldakse - turbulentne või pigem selline rahulik kulgemine?

Joala: Oh, seal oli kõike. Ma ei usu, et kellegi elu on algusest lõpuni ühtlane sirge. Elus ongi tõusud ja mõõnad, rõõm ja kurbus, peod ja tülid... See on elu. Küsimus on selles, et kas sa tuled sellest välja ja kõige olulisem on see, et kas sul on hingeline side alles. Hingeline side on meil alati olnud.

Kersna: Mina julgen küll avalikult tunnistada, et ma vestlen Kaika Lainega mõnikord ja meil on väga huvitavad vestlused. Kas sa Jaaguga räägid vahepeal?

Joala: Jaa. Ma näen teda väga tihti unes. Eriti pärast surma ja matuseid, kui mul oli väga raske aeg. Meedia surve ja need asjad, mis ilmusid, neis oli väga palju ebaõiget ja see tegi mu hinge nii raske. Ma arvan, et Jaak oleks kolm korda end hauas ringi keeranud, kui ta oleks neid lugenud. Ma tahtsin temaga rääkida ja palusin talt abi. 

Kersna: Mida Jaak sulle ütles? Kuidas ta sind toetas?

Joala: Ta kuidagi lohutas mind.

Kersna: Oli sellest abi?

Joala: Jah. Sest ma tean, et oleme terve elu jooksul olnu teineteisele väga tähtsad inimesed, ehkki võibolla alati ei paistnud see välja. Suhe on alati olnud selline... olemas.

Kersna: Jõuluajal avaldatakse survet, et pead olema lahke ja perega koos. Kas need jõulud tulevad sulle üksildased?

Joala: Ei, ma ei usu. Eks siin viimased aastad maa ja linna vahel pendeldades oleme mõlemad väga palju üksi olnud. Pärast seda aktiivset virvarri ootan pikisilmi seda rahuaega, mil saan olla omaette.

Kersna: Sul ei ole toas jõulupuud?

Joala: Mulle ei tundu õige, et lähed metsa ja tapad ära ühe elusa puu. Kui sa elad metsas, siis sa ei too puud tuppa.

Foto: ERR

Intervjuu lõpus kinkis Kersna Joalale suure hõbedase jõulumuna ja avaldas lootust, et naine siiski leiab koha, kuhu see riputada.