Nädala plaat: ruumid perekonnaalbumist

Tõnis Mägi Foto: SCANPIX

Tõnis Mägi ja Kärt Johanson

Teine ruum

(ise välja antud)

Hinne 3

Tõnis Mägi on kahtlemata Eesti muusikaloo viimase nelja-viie aastakümne mõjukamaid ja tähelepanuväärsemaid isikuid, kelle kirevasse karjääri mahub kümmekond ansamblit, üleliiduline menu, hulk sooloprojekte, esinemised politseiorkestriga, oratoorium, näitlemine, raadiosaate juhtimine, muusikaline teekond läbi biidi, estraadi, disko, hard rock’i ja ugri bluusi ning mis kõik veel.

Üle neljakümne aasta muusikabisnises võib ruineerida isegi kõige tugevamad natuurid ja lahustada raudsedki karakterid, kuid vastuolulise ja rahutu Tõnis Mäe puhul on äärmiselt sümpaatne see, et ta on jäänud endaks. Tõsi, Mäe kõik nõlvad pole alati ühtlased, kuid nii see elu juba kord on seatud. Igal juhul pole tegu mehega, kes laulaks elu lõpuni sama laulu. Ilmselgelt on ta jõudnud staadiumisse, kus pole enam erilist tarvidust kellelegi midagi tõestada ning võib südamerahus olla see, kes ta on, kõigi oma heade ja halbade külgedega.

Abikaasa Kärt Johansoniga koos valminud esimene ühisalbum «Teine ruum» on seda masti teos, mida võiks ilmselt liigitada määratluse alla «Stseenid ühe perekonna kroonikast». Plaat on põhjalik läbilõige küllaltki intiimsest perioodist, mille keskmes on kolmnurk Kärt, Tõnis ja Zbigniew. Zbig­niew Herbert oli üks läinud sajandi teise poole Poola olulisemaid luuletajaid ja tema luulet võib ilmselt pidada «Teise ruumi» juures isegi muusikast tähtsamaks. Mägi on korduvalt kinnitanud, et Herberti tekstides peitub terve maailm ning et õigupoolest otsib see album sõnade ümbert muusikat. Kõigi lugude muusika autor on Tõnis ­Mägi ning tekstid pärinevad peale Herberti veel ka Paul-Eerik Rummo, Juhan Viidingu ning ­Tõnise-Kärdu endi sulest.

Tegelikult on keeruline ja isegi mõneti ebaeetiline arvustada kellegi teise perealbumit, teadmata selle sügavamat konteksti ja taustsüsteemi. Albumi üldine tonaalsus on pigem melanhoolne ja kohati tundub, et sõnad pole küllap alati seda kõige õigemat muusikat leidnud. Nii jätavad näiteks kammerlikud ballaadid «Tuul ja roos» ning «Kollane» vaatamata igakülgsele professionaalsusele õõnsa ja monotoonse tunde. Seevastu «Hull naine» on igati küps meistriteos oma nukras reipuses, ja sama kõrges kvaliteedis on Mäe enda sõnadele seatud vallatult optimistlik «Sim Sala Bim» ning Kärdu lauldud «Jah ma nägin lumevalgust».

Ei oskagi öelda, kas see muusika teeb pigem õnnelikuks või rahutuks ning kumb variant see lõppude lõpuks parem oleks.