Laks adrenaliinihulludele
/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
20. märts 2012, 13:26
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Seda tüüpi ajakirjaga on varem juba katsetatud – ja kärinaga kõrbetud. Igatahes on eelmisel nädalal müüki ilmunud ekstreemspordisõpradele mõeldud sajaleheküljeline tugeval läikpaberil väljaanne SportXtreme vähemasti kolmas üritus sel sajandil adrenaliinijanustele perioodikat pakkuda.
See on julge ja ambitsioonikas ettevõtmine, kuid ega ekstreemsport olegi mingitele nannipunnidele ja memmekatele. Ehk pole sellistele, kelle rohkust kuulutas kümmekond päeva tagasi ööklubi Teater millegipärast skandaalseks tembeldatud eksdirektor Jana Pulk, kui ta hüüatas: «Mehelikud mehed on otsas!» Ja kurtis, et uue aastatuhande mehed on liiga naiselikud.
Toimetajateks naised
Kui kuulata ja uskuda Pulka, siis tuleks kurvastusega tõdeda, et ega SportXtreme’ile vist õieti lugejaid jagugi. Sest mehelikke mehi – neid, kes riskida söandavad ja sugugi iga asja ees risti ette ei löö – nappivat.
Veelgi kurioossemaks muudab SportXtreme’i ilmumise tõsiasi – ja ilmselt viitab see tõsiasi ühtlasi, et Pulga jutus peitub iva –, et uut ajakirja veavad toimetajakohal kaks naist. Need kaks vaprat on Eesti Päevalehe taustaga Lea Larin ja Merike Pinn (Pinn, olgu lisatud, uuendas hiljuti Postimehe kujundust).
Järeldus: ju siis tõesti pole meestest enam asja. Ka seitse aastat tagasi siinset ajakirjaturgu vürtsitama saabunud ekstreem- ja alternatiivspordiväljaannet Adrenaliin vedasid naised. Eluiga jagus sel kaheks aastakäiguks. Aasta enne Adrenaliini nägi trükivalgust ennast tõelise spordi ajakirjaks kuulutanud Extreme Plus, ent selle käekäik kujunes veelgi lühemaks, nii et isegi kõiketeadev internet pole žurnaali saatust fikseerida jõudnud.
Kuulasin Adrenaliini tegijate hulgas maad ja sealt koorus välja oluline õppetund, mida SportXtreme’i toimetajad peaks kiiremas korras arvestama: selle, kas nende üllitis saab eluvaimu sisse või peab peagi siirduma meediakalmistule, otsustab asjaolu, mille väärtust tundis juba Karl Marx – kapital!
Lahtiseletatult: kui teil pole piisavalt raha, et ajakirja turule tuues sellele ette ja taha reklaami teha, ei ole otstarbekas liiga pikaajalisi plaane haududa. (Kahjuks ei maksa loota, et siinne arvustus, olgugi Eesti suurima trükiarvuga lehes, suudaks asendada, kui rääkida majanduskeeles, ressursinõudlikku promotööd).
Ma ei tea, mis andmetele tugines Pulk oma bravuurikas kasina mehelikkuse väites, ent pigem tundub – jah, eks ma isegi räägin üksnes tundest –, et ekstreemihulle tuleb siiski juurde. Ses mõttes on tegijad leidnud ilmselt õige niši, mida oma tootega täita.
Kajastatud alade hulka on mahtunud isegi sääraseid, mille harrastajaid Eestis oletadagi ei oskaks, nagu wushu ja eskrima, ja samuti selliseid, mida siinmail tõenäoliselt mitte kunagi harrastama ei hakatagi, nagu elevandipolo.
Aga kes teab: kirjutisest selgub, et treeningul kasutatakse elevantide asemel ka maastikuautosid, ja eestlaste džiibilembust arvestades võiks tol alal, ehkki moodsamas kuues, Eestis äkki tulevikkugi jaguda.
Teine number otsustab
Ekstreemspordiajakirjas tahaks näha siiski rohkem ekstreemsust. Vähemasti kammitsemata elulisust. Aga enamik lugusid on nii hillitsetud, nii hillitsetud. Nagu mingist vaata-et-sa-kedagi-ei-solva-hoiakuga päevalehest. Kuid erialaajakirjal peab olema iseloomu, sel – pigem tal! – peab olema oma isikupärane hääl, oma kordumatu stiil.
Lugegu toimetajad veel kord intervjuud kahe ookeanitaguse trikiratturiga. Seal on näiteks küsimus: kuidas koolis läheb? Ja vastus: «Gümnaasiumi lõpetasin, nüüd käin elukoolis.» Või küsimus: kuidas tüdrukutega läheb? Ja vastus: «Tüdrukud võivad olla nii positiivne kui ka negatiivne nähtus, igal juhul segadusseajavad.» Vaat sellist häält, kujutan ette, tahavad ekstreemisõbrad oma ajakirjalt kuulda.
Kuid märk on esimese ajakirjanumbriga maas, ja sugugi mitte paha. Siit, nagu viimaste aegade uus spordiklišee kuulutab, on nüüd hea edasi minna. Leida etteotsa värskemaid uudiseid. Mitte unustada mõne loo autorit ja mõne pildi allkirja. Mitte paigutada reklaame lugude algusse nii, et need terviku tükkideks lõhuvad. Vaagida, kuidas kujundust tagapool rohkem varieerida, sest pikapeale hakkab läbinisti sama käekiri väsitama.
Tegijaile teadmiseks: olgu tegemist millise žurnaaliga tahes, selle saatuse on ajast aega otsustanud just teise numbri edu – või ebaedu.
«SportXtreme»
Ekstreemspordiajakiri, 100 lk,
hind 2,90 eurot.
Ilmub kuus korda aastas.
Väljaandja Sales House OÜ, toimetajad Lea Larin ja Merike Pinn.