Olin viis päeva Hiinas ja kõik tunnid olid vaatamist täis, kuid tagantjärele tundub, et päris-Hiina jäi nägemata. Mine või tagasi.
Siidimaa Hiina pakub pärleid ja veneetsialikke vaateid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põhjus on selles, et Hiina on nii päratult suur ning turistile tahetakse näidata peamiselt seda, mis on kõige-kõige. Ja ülivõrdelist seal juba leidub. Näiteks Hiina müür on maailma pikim kaitsetõke, Jangtse jõe delta maailma suurim delta ja peaaegu kolme kuu vanune Shanghai rippsild maailma suurim rippsild. Riik ise on üks vanemaid, pärinedes umbes 1500. aastast enne Kristust.
See, mis elu hiinlane tegelikult elab, jääb bussiaknast, hotelli 25. korruselt ja restorani laua tagant märkamata. Turistini jõuab ainult pinnavirvendus, kui ta just üksipäini rahva sekka ei trügi. Aga seda takistab suur hiina keel.
Hiina 1,3 miljardist inimesest on 95 protsenti hiinlased ning enamik neist valdab ainult oma keelt. Üsna harva satub võõras nendele, kes tönkavad inglise keelt. Hiinlane oskab inglise keeles öelda enamasti vaid seda, kui palju tema pakutav kaup maksab, ei muud.
Veneetsia asemel võib valida Hiina
Seda, kui veerikas on Hiina, võis kogeda 80 kilomeetri pikkusel teekonnal Shanghaist Suzhousse ja eriti just Suzhous. Tiik on tiigis ja järveke kanalis kinni — neis kasvatatakse kalu või pärlikarpe. Kahe ja poole tuhande aasta vanusest ning 2,8 miljoni elanikuga Suzhou pindalast katavad 40 protsenti kanalid.
Linna läbib ka suur Hiina kanal, millel on pikkust ligi 2000 kilomeetrit. See ühendab Põhja- ja Lõuna-Hiinat ning on olnud kasutusel üle 2200 aasta.
Sõitsime sellel ja ka väikestel kanalitel meiegi. Pilt on Veneetsiaga võrreldav, ainult arhitektuur on teine ja gondleid pole ning vesi on väga must, sest kõik ülearune läheb sinna.
Midagi gondlitega sarnanevat liugleb Zhouzuangi vanalinnas, mis on võetud UNESCO kultuuripärandi nimistusse ja mida läbib iga päev tohutu rahvavool.
Linna uus elu algas lihtsalt. 1984. aastal kandis üks hiina kunstnik Zhouzuangi kaks XVI sajandist pärinevat lagunevat silda lõuendile ja kirjutas juurde "Oma kodukoha mälestuseks". Pildi ostis ameeriklane, kes mõne aja pärast sattus Hiina ning tahtis seal oma maali looduses näha. Sel mehel oli ilmselt rikkust ja tema sõnal kaalu.
Praegu elab Zhouzuangis kahel ruutkilomeetrit 10 000 inimest. Mitu sajandit vanad majad on korras ja nagu pärlid reas. Nende vahel teedel sõeluvad velorikšad ja kanalitel gondli moodi veesõidukid. Linna territooriumil paikneb seitse kanalit ja 40 silda.
Jangtse jõe tasandikule pole loendamatuid kanaleid kaevatud sugugi niisama. Need on takistanud üleujutusi, kergendanud põldude niisutamist ning edendanud kaubandust. Ja nõnda aastatuhandeid.
Suzhou on siidipealinn
Suzhou ümbruse põllupidaja kasvatab riisi, rapsi ja maisi, aga ka mooruspuud, mille lehed on siidiussi söök. Ta peab siidiussegi. Kolmandik Hiina siidist tuleb just Suzhoust ja selle ümbrusest.
Ka eestlaste grupil oli võimalus vaadata, kuidas siidiussid rohelisi lehti õgisid ja siis neile tehtud pesades endale kookonit ümber kasvatasid. Seejärel aga nägime, kuidas valgetes pallides peituvaid vastseid kuuma õhuga surmati ja neid ümbritsenud kookonitelt siidi maha keriti. Üks kookon annab keskmiselt tuhat meetrit imepeenikest kiudu, siidniidi saab kuue kuni kaheksa kiu liitmisest.
Jälgisime ka kunstnikest siiditikkijate imepeenikest nõelatööd. See valmib foto või joonistuse järgi, värvid on tikkija enda valida. Valmis tööl polnud aru saada, kumb on ilusam, kumb inetum pool. Ühel tikitud pildil vaatas aga ühelt poolelt vastu ahv ja teiselt kass.
Põhjamaalasele pakkusid põnevust ka pärlikarbid ja nende avamise protseduur ning hiina keskaegse arhitektuuriga imelised aiad, millest paljud on UNESCO kultuuripärandi nimekirjas.
Mürkmadu pole laita toit
Millegipärast on eestlase esimene küsimus Hiinas käinule sealse toidu kohta — et mida meile pakuti. Põhjus on teadmises, et hiinlane sööb tigusid, ussikesi, pääsukesepesi, koeraliha ja mida kõike veel.
Mitme tärniga hotelli hommikusöök on traditsiooniline rootsi laud — ise valid. Tundmatuid roogi sai võetud silma järgi ning enamasti olid need maitsvad.
Hiina on teiste turismiriikidega võrreldes erandlik selles mõttes, et pakub ka lõunasöögi, ja see oli hea — niiviisi hoiti kokku nappi aega. Giidid aga, nii Pärnumaal tegutseva Albioni Katrin Schneider kui Shanghai reisifirma esindaja Xu Han Dong, olid valinud erineva väljanägemise ja menüüga toitlustuskohti. Need kõik olid head restoranid.
Sööjad istuvad ümmarguse laua taga, mille juurde mahub üheksa inimest. Laua keskel pöörleb klaasalus, millele kelner kannab roogi ükshaaval. Nõnda alustatakse üksteisele pakkumata sellest, mis laual. Serveerimisalus toob roa käeulatusse. See võib olla mingi aedvili või ka liharoog. Tavakohased riis, niitnuudel ja makaronid saabuvad lauale viiendana või kuuendana. Leiba poleks nagu vajagi. Kõige lõpuks jõuab lauale üsna rasvane supp.
Meid toitlustanud restoranides sõime kõiki meilgi traditsioonilisi lihaliike. Erinevus oli põhiliselt kokkade töös.
Süüakse mõistagi pulkadega, kuid õppimisvõimetutele on kahvel, millele võib noa asemel pulga toeks võtta.
Hiina vähemusrahvuse dai rahvuslikus restoranis pakuti ka mürkmadu. Kaks rohkem kui meetri pikkust halli roomajat tapeti eestlaste laudade kõrval. See oli ehmatav vaatepilt. Töö teinud noormees laskis vere kandikul olevatesse piaalidesse ning see ulatati koos viinaga meile joomiseks. Ümber tapja käe keerdunud siud aga viidi kööki, kust need juba veerand tunni pärast meile praena koos pähklitega ette kanti.
"Päris maitsev," kiitsid mõned. Teised aga sel päeval enam toitu näha ei tahtnud.
Koera ja kassi söömise kohta ei oska öelda muud, kui et viie päeva jooksul sattus silma üksainus koer, seegi perenaise kaenlas. Kasse ei ainsatki.