Metsatöll
Ulg
(Spinefarm)
Hinne 4
Nädala plaat
5. november 2011, 09:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kiirem ja toorem aidaalbum
Viies Metsatöllu album on viimastega võrreldes oluliselt kiirem ja märgatavalt toorem. Stuudioalbum ehk on selle kohta väär sõna, kuna «Ulg» on täies ulatuses, lugude loomisest viimaste kiljete ja torupillijorutuste salvestamiseni valminud Lõuna-Eesti metsade vahel Hargla talu aidas, eemal linnakärast ja argimelust.
Vagivastse, õkva hingedeaja algusse ilmuma rihitud aidaalbumi juhatavad õigesse vakku avapala «Agu» lüürilis-rahvuslikud kandlehelid, millesse plahvatusena lõikub jämedakoeline ja väljakutsuvalt agressiivne «Sõjasüda», mille ootamatult närviliselt pekslev struktuur meenutab otse Skandinaavia black-metalliste. Tõsi, esimesed kaks pala on ekstreemsed näited.
Padumetallistidele võib «Ulg» tunduda liiga hitine, pehmemate väärtuste hindajaile liiga karm.
Sellegipoolest tundub puhuti, et Töllu vaieldamatult ehedas rahvusromantilises ja filigraanselt väljatöötatud kuvandis pulseerivad seekord mingid kummalised globaalsed märgid. Basskitarri traadid ei võngu teps mitte pelgalt Eesti aasade roheluse taktis, vaid on kaudses ühenduses soojade maade närvilise võlakriisi, ragisevate börside ning üldjoontes häirivalt ähmase tulevikuga. Kes tulevikku ei mäleta, see elab minevikuta.
Seos võib olla muidugi puhtalt meelevaldne. Töllud lihtsalt on vana väärtustades ajakohased pealaest jalatallani. Kuraditosina palaga «Ulg» pajatab endiselt oma versiooni ürgeestlaslikust jonnist ja kangekaelsusest.
Töllude ütlemata suur pluss on see, et vaatamata tõsistele teemadele tundub ikka, et sageli väreleb muhe muie meeste habetunud mokkadel, ning eks ole see üks neid kaalukeeli, mis seisab kaljukindlalt toreda rahvusluse ja jõleda marurahvusluse vahel. Igal juhul on nad siirad, ausad ja usaldatavad. Ja ühel meelel.
Mis siis uut on? Esmalt vast see, et Lauri Õunapuu ehk Varulven saab kõmistada oma vägevat tõrrepõhjahäält rohkem kui kunagi varem. Mõnikord päris üksi, vahel taustal ning see lisab aina sügavust manu. Mitmehäälsete vokaalpartiidega on kõvasti tööd tehtud ja see ei saa kuidagi kõrvust mööda lipsata. Heliterad on jätkuvalt tummised ning märgatav süvitsiminek on toimunud ka tekstidega.
Metsatöll jääb ikka metsa poole vaatama. Ja kes vaatab, see ka näeb. Kes kuulatab, see kuuleb.