/nginx/o/2017/02/07/6319549t1h1948.jpg)
Lauri Vahtre kord nädalas ilmuv kirjutistesari on mõeldud teleseriaali «Tuulepealne maa» vaatajaile. Artiklid kommenteerivad eelmisel õhtul ekraanile jõudnud osa. Tegelaskujudest on ajaloolised vaid Konstantin Päts ja Johan Laidoner, kellega seotud stseenides on püüeldud võimalikult suure tõepära poole. Teised tegelased on kirjanduslikud.
Jätkub 1925. aasta suvi, mis eduka piiritusevabrikandi külaliseks olles kulgeb nii Toomale, Indrekule, Maretile kui Adelele esialgu üsnagi idülliliselt. On aega jalutada pargiteil, harrastada suplemist – sportlikkus oli moes – ja vestelda kirjandusest.
Tõepoolest, selsamal aastal 5. veebruaril oli riigikogu võtnud vastu kultuurkapitali seaduse, millega hakati riigi otsese sekkumiseta toetama loovisikuid. Kultuurkapital jagunes kirjanduse, ajakirjanduse, helikunsti, näitekunsti, kujutava kunsti ja kehakultuuri sihtkapitaliks.
Nii nagu praegugi, kutsus rahajagamine esile nurinat, kuid nii nagu tänagi, toimis süsteem tervikuna ikkagi tõhusalt.
Päts ikka pildil
August Gailiti «Purpurne surm» oli ilmunud 1924. aastal, nii et Toomas võis seda tõesti lugenud olla. Kuid Gailiti peateosed olid alles kirjutamata.
Konstantin Pätsi ebamäärane ja samas väga tegevusrohke eluperiood jätkub, seda nii teleloos kui ajalootõe raamistikus. Harju Panga krahh oli ebameeldiv ja kompromiteeriv, kuid selle tähtsust ei maksa ülehinnata. Pankrot oli tollal igapäevane sõna, samuti kui žiiro, veksliprotest või maksujõuetus.
Kujuka pildi tolleaegsetest «elu peremeestest» maalib A. H. Tammsaare oma «Tõe ja õiguse» IV osas ning sama valgustav on Oskar Lutsu «Vähkmann ja Ko». Sellel taustal ei asetu Pätsi äri- ja finantstegevus teab kui enneolematult halba valgusse.
1925. aastal asus Päts Börsikomitee esimeheks (seda ametit oli ta pidanud varemgi), oli tegev Kaubandus-Tööstuskojas, Eesti-Vene kaubanduskojas jm. 1924. aastast kuni 1931. aastani Päts riigivanema toolile ei pääsenud, kuid olles jätkuvalt üks Põllumeeste Kogude liidreid, ei olnud ta kadunud ka poliitikast.
See viib meid tema taluni. Pätsi maavaldus Kloostrimetsas oli renditud Väo mõisalt juba enne I maailmasõda – Päts niisiis ei saanud seda riigilt oma teenete eest kingiks nagu Laidoner – ja osteti järk-järgult välja.
Iseseisvusaja lõpuks oli talu suurus 57 hektarit, mis tähendas, et valdus oli küll võrdlemisi suur, kuid ikkagi talu ja mitte mõis.
Pätsi eriline kirg olid õunapuud, neid oli tal lõpuks ligi tuhat ja väidetavasti tundis ta neid kõiki n-ö isiklikult. Talu oli tõepoolest Pätsi lemmikkoht. 1925. aastal võis uue maja projekteerimine käia. Maja, mis praegugi alles, on valminud 1929. aastal.
Nii lauda kui elumaja joonised (nagu siis öeldi) tegi tõepoolest nimekas arhitekt Eugen Haberman, kes oli koos Herbert Johansoniga loonud ka riigikogu hoone ja projekteeris hiljem Eesti Panga maja, kui nimetada vaid mõnd.
Rohkem kui Pätsi talu ja õunapuuaed puudutab teleloo peategelasi siiski tulivee-teema ehk salapiirituse vedu Soome. Näeme, kuidas paat koos piiritusekanistritega jõuab napilt enne piirivalvurite randajõudmist merele lipsata, ja kuna viimastel oma kaatrit käepärast pole, tuleb sel minna lasta.
Mõnevõrra hiljem kuuleme kapten Ploompuu pahast märkust, et isegi paadi kättesaamine ei pruugi salakaubanduse vastu aidata – mehed teevad «torpeedot». See tähendas, et piirituselasti veeti köiega järel, ja kui ähvardas vahelejäämine, lasti köie otsast lihtsalt lahti. See päästis vangistusest, kuid kallis piiritus läks kaotsi.
Seepärast oskasid eriti osavad salakaubavedajad oma kanistrid uputada nõnda, et nende külge kinnitati poi, mis jäi napilt vee alla. Rannikut ja merepõhja hästi tundev mees sai oma «kadunud lasti» sel viisil hiljem üles leida ning sobival hetkel ikkagi üle lahe põhjanaabrite juurde toimetada.
Artur Kallaste ja teiste vestlustest lipsavad läbi tollased päevateemad. 1920. aastal kolm päeva riigivanema ametit pidanud Ado Birki afäär aastail 1926-1927 on jäänud segaseks tänini.
Birk oli Eesti saadik Moskvas, kelle asjaajamisele oli etteheiteid, kuid Birk keeldus korduvale käsule vaatamata Eestisse naasmast. Järgnesid seiklused Venemaal, kimbutamine GPU poolt, põgenemine Eestisse ja kohtuprotsess, mille käigus tema veidra käitumise põhjuseid päris selgeks ei saanudki, vähemalt mitte avalikkusele.
«Riigivaras Pärtel» markeerib üht juhuslikku ja ilma erilise järelkajata meediast läbi käinud episoodi; seevastu talu väljapetmist blankoveksli abil marginaalseks pidada ei saa, sest selliseid juhtumeid esines korduvalt. Kasutades ära mõne inimese usaldust, lasti alla kirjutada vekslipaberile ehk võlakohustusele, kuhu võlasumma oli jäetud märkimata.
Näiteks võis advokaat oma kliendile väita, et tal on vaja kliendi nimel õiendada mõned maksed, kuid et summa on teadmata, on tark anda tema käsutusse blankovolitus, kuhu saaks vajadusel kiirelt kanda vajaliku summa. On lihtne näha, kui julmalt võis sellist paberit kasutada südametunnistuseta pettur.
Plahvatus laskemoonalaos
Tooma venna Tõnise surm laskemoonalao plahvatuses on konkreetsel kujul küll autorite meelevald, kuid see viitab 15. juunil 1936. aastal tõepoolest toimunud plahvatusele Tallinna lähedal Männiku laskemoonaladudes. Selles kogu Eestit vapustanud õnnetuses hukkus 60 inimest, nii sõjaväelasi kui tsiviilisikuid, viimaste hulgas ka naisi ja isegi lapsi.
1925. aastaga sarja esimene pool lõpebki. Nii Eesti riigi kui selle loo tegelaste eluhommik on suubunud keskpäeva. Kuid teine päevapool on alles ees.