Oktoobris kogus «Kodutunne» kokku kõik need Eesti pered, kes on oma kodu õnnetul põhjusel kaotanud või, kellel pole kunagi päris oma kodu olnudki. Seekordses saates selgus väljavalitud pere, kes saab enda jõulud juba uues, 45- ruutmeetrises täielikult renoveeritud ja sisustatud majaosas sisse seada.
Järvakandis asuva elamispinna juurde kuulub ka tükike maad, kus peenart pidada ja lilli kasvatada. Kohalik vallavalitsus hoolitseb selle eest, et uutel elanikel oleks vastavalt vajadusele töökohad, lasteaia- ja koolikohad.
«Kirju tuli meile sadades. Sõelale jäi neist aga kümmekond, sest saame aidata vaid neid, kes seda ka ise väga tahavad, on valmis jätma oma mineviku seljataha ja alustama uut elu puhtalt lehelt ja uues kohas,» rääkis saatejuht Anneli Lahe.
«Seisime silmitsi näiteks olukorraga, kus lapsevanema rolli oli enda peale võtnud laps, kelle appihüüde peale ka kohale sõitsime. Olime valmis neile pakkuma kodu ja uut elu. Ema seevastu ei leidnud endas jõudu olla lapsevanem ja käituda laste soove ja heaolu silmas pidades,» tõi saatejuht näite ootamatutest takistustest.
«Kodutundele» laekus ligi 300 kirja, millest kõigest kümmekond olid need, mida kaalumisele võeti. Nende hulgas ka Marise kiri. «Lugesin teie pakkumist uuele kodule. Olen kolme lapsega üksikema ja elan üürikorteris. Toime tuleme toimetulekutoetusest. Hetkel olen töötuna arvel ja otsin tööd. Samuti käin raamatupidamiskursustel. Sooviksin väga hinge rahu ja koju kodutunnet,» kirjutas Maris.
Maris on oma 28-aastase elu jooksul näinu elu varjupoolt näinud lähemalt kui enamik inimesi. 15-aastaselt sai ta emaks ja tema enda ema teatas, et ta peab ise hakkama saama. Maris astus kaks korda veel ämbrisse, sattudes vägivaldse või alkohoolikust mehe kõrvale, sünnitas kaks last ja ta ei usalda enam inimesi ega südame häält. Ta usub vaid endasse ja lastesse. Omaenda perekonnaga ta läbi eriti ei käi, jõulusid ja sünnipäevi väga ei peeta.
Uus kodu tähendab Marisele uut algust.
«Nüüd võib hakata uute mõtetega mõtlema. Näha on, et kuskil ikka mingi tuluke paistab ja on võimalik, et miskit liigub edasi ka,» sõnas naine.
«Kõige tähtsam on, et kui inimene on ummikusse eluga jooksnud, siis ei tohi kaotada lootust. Kuskil ikka keegi on, kes märkab. Kuskil on keegi veel, kes samamoodi tunneb. Ei tasu kapselduda,» soovitas Maris.