Kas tõesti nahkhiir-kärnkonn?

Inna-Katrin Hein
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Merikärnkonn ehk aaga (Bufo marinus)
Merikärnkonn ehk aaga (Bufo marinus) Foto: SCANPIX

Uus liik? Mutant? Arvutis töödeldud kimääripilt?

Tegemist on fotoga, mille tegi üks looduskaitsja Peruu vihmametsas, edastab nbc.news.com.

Yfani Olaya kirjutas vihmametsa ekspeditsiooni blogis, et ta jäädvustas, kuidas merikärnkonn ehk aaga (Bufo marinus) püüdis nahkhiirt alla neelata.

Mehe sõnul sattus ta juhtumile Cerros de Amotape`i rahvuspargis.

Olaya selgitas, et konn istus suu lahti, oodates et mõni putukas suhu lendaks. Siis saabus väike nahkhiir, keda konn võis samuti mingit liiki putukaks pidada.

Merikärnkonn haaras nahkhiirest kinni ning püüdis alla neelata. Olaya jäädvustas hetke, mil nahkhiire lillakad tiivad konna suust välja ulatusid.

«Kärnkonnad on üsna aplad ja söövad kõike, mis liigub ja neile suhu mahub. Ma ei olnud varem midagi sellist näinud,» sõnas USA Washingtoni ülikooli teadlane Adam Leaché.

Konn püüdis mõnda aega veel nahkhiirest jagu saada, kuid siis mõistis, et see ei õnnestu. Ta sülitas nahkhiire välja.

«Aagadel ei ole hambaid, ta püüab saagi kinni, lömastab ja neelab alla. Nahkhiir oli konna  suu jaoks lihtsalt liiga suur suutäis. Kärnkonn püüdis nahkhiirt paremini suhu mahutada, kuid see ei aidanud,» sõnas Leaché`i kolleeg Charles Linkem.

Olaya arvas, et nahkhiir hukkus konna suus. Mõne aja pärast oli toibunud nahkhiir siiski võimeline lendu tõusma ja ära lendama.

Aagad ei ole väga valivad selle suhtes, mida nad söövad. Varem ei ole neid konni nähtud nahkhiiri söömas, kuid uurijate sõnul ei saa välistada, et nad võivad proovida ka selle liigi esindajaid süüa.

Uurijate arvates oleks kärnkonnal probleeme tekkinud, kui tal tõesti oleks õnnestunud nahkhiir alla neelata. Eelkõige nahkhiire luustiku ja küünistega.

Pilti vaata siit.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles