Gunbritt Lille: Kuidas ma Ameerikat avastamas käisin - California II

Golden Gate Bridge. Foto: Gunbritt Lille

Gunbritt Lille seiklused mööda Ameerika kuulsat maanteed on lõppenud: 28.04 oli kogu Route 66 läbitud ja ta tähistas seda jalgupidi Vaikses ookeanis. Edasist reisi Ameerikas nimetab ta juba "vabakavaks".

California 28.04-30.04.09

Kui jalad olid Vaikse ookeani jahutavast veest kuivanud, sai pisut rannas ringi vaadatud. Nägin seal näiteks kahtlaselt suuri linde, kes merest endale midagi õngitsesid, ning siis tagasi auto suunas liigutud.

Vabakava alustasin väikese tiirutamisega LA suvalistel tänavatel, kuni lõpuks ka downtowni jõudsin. Päike oli selleks ajaks juba mõnda aega oma päevase töö lõpetanud ning linn säras tulede valguses.

See tekitas tahtmist natuke rohkem seal tuiata, aga ei õnnestunud kuidagi parkimist leida. Seal, kus tänavalt tühi koht, seal aparaat ei töötanud ja nii ma siis tiirutasin sinna tänna seal. Parkimismajaga ei viitsinud tegeleda.

Kuna mõtteis oli paika pandud, et öömaja pean leidma kuskil väljaspool linna, hakkas ka aeg jalaga selga taguma. Nii võtsin kuhugi linnasisese freeway poole suuna, et end lõpuks ka LAst välja meelitada.
Tegelikult ega mingit eriliselt karmi emotsiooni ei tekkinud kah seal, et oleks siin või seal tahtnud ära käia. Nagu Hollywood boulevard, mis isegi end meelde ei tuletanud, ja kui olekski, poleks läinud ikka.

Enne veel, kui kuhugi suunas liikuma hakkasin, juhtus üks seik, mis õhutas mind vaid takka LA-st minekut tegema. Jäin nimelt ühe punase tule taha seisma ning avastasin, et sealt paistab kaunis suurepärane vaade.

Rabasin fotoka ning hakkasin kaadrit püüdma, kui kõrval reas lõid "jõuluküünlad" särama. Teadagi, kes või mis nende küünalde taga end peidab. Lühidalt, anti korraldus, et kui pilti tahan teha, siis ronigu ma autost välja. Suhteliselt karmilt edastati see korraldus.

Arusaamatuks muidugi jäi, kas seda tohiks teha ka seal samas punase tule taga seistes. Igaks juhuks ei hakanud smartass´i mängima, ega see heaga poleks lõppenud.
Egas midagi, kui ei siis ei. Otsustasin siis lõplikult linnast minekut teha, ning leida mugavaim paik, kust hommikul jätkata oma teed San Fransisco poole.

Kuna olin kuulnud ühest huvitavast maanteest nimega CA1, siis sinna ka sihtisin. Tegelikult oli see sellisel kellaajal parajalt loll otsus, sest kui ma lõpuks end sinna tiirutasin, oli jälle aeg omasoodu liikunud ja seal samuti erilist motellivalikut ei olnud. Lõpuks üks siiski leidus.

See muidugi ei üllatanud, et hind üsna kirves hind oli. Edaspidi tuleks vähe targem olla ja end kuhugi interstate äärde ööseks sättida. Aga noh, läks nii nagu läks. Jäin värvilõhnalises toas hommikut ootama.

Hommik tuli paratamatusena ning pärast vähest molutamist sättisin end teele. CA1 võis minu jaoks alata.
Väike selgitus, mida siis CA1 highway endast kujutab. See on tee Californias, mis viib mööda rannikut LA-st San Fransiscosse ehk Frisco´sse, ning lubas seega nauditavat sõitu. LA ja Frisco vahe on ca 380 miili, kuid võib arvata et mööda CA1-te tuleb neid miile üle 400, mis teeb siis rohkem kui 600 kilomeetrit. Pole paha ühe päeva jaoks.

Esimesed 100-150 miili sõitsin vahelduva eduga rannikul või vähe kaugemal. Ilus oli ikkagi. Vahepeal Oxnardis õnnestus mul ka pisut mõttetult tiirutada, enne kui jälle õige tee üles leidsin, aga see oli tühi-tähi. Aprilli lõpus käis Californias usin saagikoristus. Maasikad!

Santa Barbarast sai sõna otseses mõttes sajaga läbi sõidetud, kuna ei viitsinud highwaylt maha keerata. Samuti ei pakkunud huvi ka Santa Maria. Tee kulges siis vahelduva eduga rannikul ja mägede vahel.

Vahepeal meenus üks seik. Kui hommikul tankla parasjagu voolikutega sebisin, kargas ligi üks tüüp, kelle auto kõrval tankuri küljes rippus, ja kukkus pärima, kas ma suitsetan. "Pagan, mis see sinu asi on," mõtlesin mina. Natuke blah-blahi käis sinna juurde.
Alles hiljem jõudis kohale, et küsimus oli mitte suitsetamises vaid "suitsetamises". No mis sa ikka teed, kui oled maalt ja hobusega, ja juhtmed hommikuselt keerdus.

Nii ma sel teel kulgesin. Vanem generatsioon oli oma autosuvila tee äärde parkinud ning nautis tuulist ja päikesepaistelist, kuid mitte eriti sooja ilma. Surfarid kasutasi olemasolevat lainet päris mitmes kohas ning vaatepilt oli tore.

Pärast San Luis Obispot läks elu alles tõeliselt huvitavaks. Järgmised 100+ miili oli tõeline lõbu, sest tee kulges mööda mäekülge üles ja alla, samal ajal kui teisele poole jäi ookean.
Tõeliselt ilus vaatepilt, rääkimata sõidumõnust, mida see suhteliselt käänuline tõusude ja langustega tee pakkus. Igatahes soe soovitus, kui olete seal kandis, kas Friscos või LA-s, siis hankige auto ja kulutage see paar päeva sellel teel. Kahetsema ei pea.

Ühel hetkel hakkas punane tuluke särama - see mis näitab kütuse taset paagis. Mul polnud muidugi õrna aimugi, kaua seda teed veel läbida tuleb, enne kui mõni tankla silma jääb.
Mingi kogus aega hiljem oli minu suureks rõõmuks üks külake teepeal, kus ka tankla oli, aga minu õuduseks oli ka hind vastav: 3,7 dollarit per gallon.

Turvalisuse mõttes sai ikka mõned gallonid ikkagi paaki juurde lastud. Hiljem selgus, et see oli vähe kiirustatud otsus, sest 30-40 miili hiljem olid hinnad normaliseerunud.

Aga külake ise oli Ben Suri nime kandev ilus kohake, kus olid ka mõned motellid ilusate vaadetega ookeanile. Sai seal pisut aega parajaks tehtud ja lihtsalt ringi kolatud.

Varsti jõudsin kohta nimega Monterey, millest suurt mälestust ei jäänud peale selle, et paak sai jälle kraeni täis tangitud. Samuti hakkas päike oma tööpäeva järjekordselt lõpetama ning seega oli varsti aeg mõne vähem aktiivse liiklusega tee suunas võtta ja öömaja leida. Kuna San Jose ning seega ka San Fransisco enam kaugel polnud, siis varsti võtsingi suuna San Jose poole.
Imelikul kombel suutsin end San Josest mööda vangerdada ja öömaja leida hoopis Fremonti kandis. Ei midagi erilist, aga hind oli seekord väga normaalne.

Hommikul panin mööda 680. maanteed pidi minema, et siis 880 peale jõuda ning lõpuks jõudsin mööda San Mateo nimelist silda San Fransiscole lähemale. Enne seda aga nägin kohutaval hulgal tuulikuid, mis rohelist elektrit toodavad. Võib vist julgeti öelda et neid oli seal tuhandeid.

Lõpuks terendas San Fransisco, millesse sisenemise eest nõuti neli dollarit. Raha koguti sillale sõidul. Oleks ka muidugi tasuta saanud, kui San Jose poole rohkem tagasi oleksin läinud, aga see vist oleks mõttetu tiirutamine olnud. Imelik, et sellist silda veel siiani pole Saaremaale valmis ehitatud, ainult juttu aetakse sel teemal.

Sai seal pisut tiirutatud kuni lõpus leidsin tee Golden Gate Park´i. Iseenesest see nagu suurt midagi poleks olnud, aga viga selles, et SF-is on paljudel tänavatel vasakpööre keelatud. Seega selleks, et vasakule pöörata tuleb teha kolm parempööret, et end õigest kohast leida.

Enne parki jõudmist tuleks märkida, et SF võlus mind kohe. Seal linnas on miskit, mis mulle meeldib. Ka linna arhitektuur oli teistmoodi kui senistes linnades, kus olin viibinud. Nii, et väike lisatiirutamine andis hoopis lisapunkte.

Kui lõpuks GGP parkimismajas autost lõpuks välja sain ning ringi vaatasin, otsustasin pisut ka pargi juurde kuuluvas Japane Tea Park´is natuke jalga puhata. Peab ütlema, et see oli üks ütlemata tore koht, kus lihtsalt olla, väike tee juua ning lihtsalt sealset ilu nautida.

Neil on seal kummaline komme, vähemalt väljariputatud info alusel. Kui seal teemajas tellimust esitada kuuele või enamale tellimusele korraga, siis võivad nad arvele lisada 18% service tax´i. Ehk siis kavalam on lihtsalt väiksemaid tellimusi esitada.

Kuna ilm polnud just soojemate killast ja oli tuuline, siis see väike pargike andis kenasti tuulevarju. Võib kindel olla, et kui SF-is on palav, siis vähemalt see park annab ka kõrvetava päikese puhul mõnusat leevendust. Selle eest tuleb muidugi 5 USD per face loovutada.

Loomulikult sai ka pargis ringi vaadatud ja ega midagi paha öelda ei saa. Ilus, aga seda peab ise nägema . Ma ei vaeva selle kirjeldamisega eriti end kah. Pole seda va victorhugolikku detailideni laskuvat kirjelduseoskust.

Edasi arvasin oma lolli peaga, et kuna tegu GG areaga, siis ehk kuskilt sealt saab ka sellest sillast mõne ilusa pildi, aga ei. Vähemalt ei viitsinud ma nii palju jalavaeva näha, et sillani välja kõndida. Selle asemel tiirutasin pisut veel puude vahel ringi ja kobisin auto juurde tagasi, et hoopis linnapeal ringi sõita.

Eriti tore oli kui "künka"otsast alla tulin ja "rohelisse lainesse" sattusin. See oli nagu filmis. Palju ei puudunud, et rattad oleks maast lahti saanud. Sedasi tiirutasin end lõpuks mingi kohani, kus ka Alcatraz ilusasti näha oli.

Avastasin sealt ka mingi imeliku aparaadi, mis lähemal uurimisel osutus GG silla mõõdikuks (kui sedasi tohib nimetada). Selgitusest sai lugeda, kuidas silla kuju muutub vastavalt temperatuurile. Kuumaga läheb sild lohku ja külmaga muhku. Sel päeval aga oli asi nullis ehk siis oma normaalse kujuga.

Pisut kolamist veel vanade sadama hoonete vahel ning siis leidsin, et on vist aeg liikuma hakata, kuigi eriti ei tahtnud. Liiga ilus oli seal olla.

Kuna aga aeg ikkagi kiirustas tagant, võtsin suuna linnast välja. Selle eest tasu ei võetud ning erinevalt linnapoolsest küljest oli pärast silla ületust ilus platsike, kus tegin peatuse ja sillast vähe kobedama foto.

Edasine teekond läks mööda 101. maanteed kuni keerasin 37. maanteele ning sealt edasi I80-le. Ehk sellele samale maanteele, mida ma Denverist Chicago poole sõites juba olin kasutanud.

Ega mul muud plaani polnud, kui et veedan öö Reno´s, sest järgmine päev tõotas tulla pikk. Ehk ilma kõrvalpõigeteta mööda freewayd minek sirgelt läbi Sacramento Reno´ni välja, mis kokkuvõttes tegi 200+ miili midagi.

Kui juba pimedaks läks, muutus jälle olukord huvitamaks. Teetööde tõttu suunati liiklus kuhugi kõrvalteele, mida kahjuks tuli läbida pimedas. Aga tundus ilus ja huvitav kant olevat. Eks kunagi peaks rahulikumalt seda piirkonda uurima. Enne Reno´t tuli mägedes turnimist ette ning ka kerge lumesadu andis endast märku, mis polnud üllatav, sest kõrgust oli üle kolme kilomeetri.
Lääne pool, kus rohkem mägedes turnimist, on asulate/linnade siltide juures ka kõrgus antud.

Nii ma siis kulgesin kuni ühel hetkel olin Nevadas ning varsti ka Renos, mis asub üsna state line´i ääres asub.