Cannes alustas armastusega
16. mai 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaheteistkümnest filmipäevast Cannes’is on möödas alles kolm, seega saab kõnelda üksnes esmasest üldmuljest. Kolmapäeval avatud filmifestivali žürii eesotsas prantsuse filmitähe Isabelle Huppert’iga annab võitjatest teada alles pühapäeval, 24. mail.
Muidugi mõista on festivaliajakirjanduses päevakorral maailma majandusolude mõju suurimale filmifestivalile. Niihästi festivali kui ka Cannes’i filmituru juhid andsid nagu ühest suust rahustavaid vastuseid: eelarveid pole kärbitud, osalemine on sama aktiivne ja arvukas kui möödunud aastal.
Mida muud nad saaksidki kinnitada. Iseenesest näitab midagi juba see fakt, et osalejaid ei ole märgatavalt rohkem kui mullu – samas kui viimase kümnendi jooksul on festival ja turg aasta-aastalt paisunud, osalejate ja (turul) näidatavate filmide hulk üha kasvanud.
Olgu kuidas on, esmamuljete põhjal laabub kõik kenasti, ilu ja melu on nagu ikka. Musttuhat kineasti ja filmiarmastajat. Glamuuriks hüütav õhustik käib ikka kaasas filmindusega, mida nii mõnigi usaldusväärne kõrgelaubaline ka täna vanamoodsalt laadakunstiks nimetab.
Tõsi, selleks ei pea Cannes’i sõitma, et turul välja pandud tuhandete filmiplakatite ja teleekraanidel lippavate treilerite koondmulje põhjal veel kord sedastada, et masside kunstist suurem mass ei vääri paremini nimetamist kui häbenematu meelelahutamine. Aga püramiidi põhi peabki lai olema, kui tahad, et tipp tõuseks kõrgusse.
Festival vaatab tulevikku, kinnitas kunstiline üldjuht Thierry Fremaux. Ja valis 62. korda sündiva suurürituse avafilmiks – esmakordselt festivali ajaloos – animafilmi, täpsemini ruumilise ehk 3D-animatsiooni «Üles» (Up). Vanasti, Elbert Tuganovi aegadel, öeldi selliste kohta «stereofilm».
Tegemist on tõesti väga ruumiefektse pildiga ja kindlasti on digitaalse filmi päralt suur tulevik, ega’s muidu ei katsetaks sellega juba meelelahutusmaailma suurmeistrid nagu Steven Spielberg ja Tim Burton, paljudest teistest rääkimata. Kuid siiski oli seda vanaisadele ja mudilastele koos vaatamiseks mõeldud muinasjutulugu piinlik vaadata, kõik oli nagu ikka viimase aja animatsioonides, mida Cannes’is varemgi näidatud, ainus vahe, et laenatud prillid pidi ninale panema. Digitaalse kino areng ja tulevik on aga tõesti omaette juttu väärt.
Avafilm ongi vist unustamiseks. Viimase 13 aasta Cannes’i festivalide avafilmidest on tänini mälus ainult Luc Bessoni ulmelugu «Viies element».
20 võistluskavva valitud filmist oli eilseks näidatud neli. Kõik on olnud «tuntud headuses», aga mitte palju rohkemat. Niihästi hiinlase Lou Ye kodumaal keelatud «Kevadpalavik» (Chun feng chen...) – film jutustab meesarmastajate kirglikest kolmnurgasuhetest –, inglanna Andrea Arnoldi «Fish Tank» – lugu üksilduse käes piinleva 15-aastase neiu esimesest armukogemusest –, varem Cannes’is pärjatud korealase Park Chan-wooki vampiiriarmastuse lugu «Janu» (Bak-Jwi) – veidrustatult hõrk, kergelt vampiirifilmide parodeerimisele kalduv meisterlik stilisatsioon, mida lõpuni vaadata viitsib arvatavasti siiski ainult õudusfilmide paadunud sõber, HÕFFi patsient –, ja neljandana Kuldse Palmioksa laureaadi, Jane Campioni kaunis ajastufilm «Hele täht» (Bright Star) – luuletaja John Keatsi armastusest ja armastajannast. Niisiis, omal kombel, alustas Cannes armuasjadest jutustavate filmidega.
Kohtumine väsimatu kinohuligaani Lars von Trieri õudusfilmiga «Antikristus» ja Quentin Tarantino värske mundrilooga «Vääritud tõprad» (Inglourious Basterds) seisab veel ees, nagu ka teiste meistrite töödega, olgu need Cannes’i võistluskava stammkunded Ken Loach, Ang Lee, Pedro Almodóvar või mõni teine.
Eesti film on, nagu viimastel aastatel ikka, pakkumisel filmilaadal Marché du Film, mis tänavu tähistab oma 50. sünnipäeva. Alustati tosina seansiga ühes kinosaalis, nüüdsel laadal käib ligemale 10 000 filmiostjat.
Eesti seanssidel saab näha kuut varem valminud mängufilmi ja dokumentaalfiktsiooni «Disko ja tuumasõda». Avalikult välja kuulutamata seitsmes mängufilm, mida näidati neljapäeva hommikul kinniste uste taga, oli Veiko Õunpuu «Püha Tõnu kiusamine».