Oksendasid lastetoa akna täis
"Miks pean mina oma perega kannatama?" küsis Inge. Ta on selles majas eluaeg elanud, see on ta lapsepõlvekodu. Aga too joodikust mees kolis ema juurde üürikorterist mõni aasta tagasi. Algul oli ta kaaslaseks üks ratastoolis naine, ka joodik. See visati välja ja nüüd on uus.
Isegi lastetoa akna on joodikud osanud paar korda täis oksendada. Küllap läks viinavõtuga süda pahaks ja pea pisteti aknast välja.
"Mina käin tööl. Lapsed tulevad koolist varem ega saa õppida. Olen ka teiste naabritega rääkinud, aga neid muusika nii väga ei segavat. Ju siis laseb meie lagi seda rohkem läbi. Meile kostab muusika nii, nagu mängiks meie toas.
"Töö on stressirohke, ka koolis on stressi. Tulen koju ja tahan rahu, lapsed tahavad rahu. Aga seda ei ole. Minu lapsed kuulavad ka muusikat või panevad arvuti tööle, aga siis on normaalne valjus," rääkis Inge.
Ta kiidab ühistu esimeest, kes on hästi mõistev ja püüab aidata. Too öelnud Ingele, et on näinud küll, mis seltskond seal ülal käib.
"Ta mõistab, et peame elama joodiku hirmust ja armust - kui tema tahab juua ja sõpru tuua, siis toob ja lärmab ning keerab muusikat nagu tahab. Midagi ei saa teha. Tööl muidugi see noor mees ei käi, elab ema teenitust," avaldas Inge.
Oma jutus puudutas ta nõukogude aega, kus sai joodiku sundravile saata. Nüüd seda enam pole ja teised inimesed muudkui kannatagu. Ütleb ju vanasõnagi, et joodik on ristiinimese risu.