:format(webp)/nginx/o/2023/06/01/15362638t1h7215.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/11/02/16461793t1h63fb.jpg)
Viibime hingedeajas, mil loor siin- ja sealpoolsuse vahel on hõredam kui muul ajal. Mida see tähendab ja mida sellel ajal teha?
HINGEDEAJA SALADUSED ⟩ Miks tasub lahkunuid meenutada?
Käes on 2. november, hingedepäev, mil on tavaks meenutada ja austada maiselt tasandilt lahkunud hingi. See konkreetne päev omandas suurema tähenduse kristlikus maailmapildis, kuid sellele eelnevalt räägiti rahvausundis rohkem hingedeajast, mis astroloogias kattub suures osas Skorpioni hooajaga.
See on aeg aastas, mil puud jäävad raagu ning värvid ja valgus üha kaovad – kõik viitab lõppemisele ja kõdunemisele, meenutades meile teravalt elu materiaalse tasandi mööduvust.
Hingede meenutamine aitab aga tugevdada sidet elu vaimse poolega, mis võib olla sellisel ajal suureks toeks. See aitab meenutada, et lisaks ajutisele on ka igavikuline pool, mis kannab erinevaid ajutisi maske.
Lahkunute meenutamiseks võib süüdata neile küünlad oma koduaknal või ka surnuaial (et surnuaed täidab funktsiooni elavatele, mitte lahkunutele, võib küünla süüdata ükskõik kus), vanasti köeti neile isegi saun soojaks ning kaeti laud hea ja paremaga. Neile võib seada ka väikse altari küünalde, puuviljade, lillede, piltide ja tähenduslike esemetega. Seda ei peaks aga tegema mitte kohusetundest või hirmust, et mis siis saab, kui ma ei meenutagi kedagi? Siinkohal on hästi oluline siiras soov ja taotlus.
Mõnikord hoiavad inimesed endas uskumusi, et lahkunu hing tahab, et nad käituks teataval viisil, teeks nende heaks teatavaid tegusid – et muidu see hing rahu ei saa ja võib äkki tulla isegi «kummitama». Sügavamal tasandil see aga niimoodi üldjuhul ei ole. Kui hing on kehast lahkunud ja hingekoju naasnud, siis tema olemus avardub oma algsesse olekusse ja ühendusse ning võib öelda, et need pisiasjad siin maapealses elus teda väga ei morjenda. Need pisiasjad siin on eelkõige meile, kes me oleme veel siin.
Nii ka hingedepäevadel süüdatud küünlad ja meenutatud meenutused on tegelikult eelkõige meile endile, et aidata pidada meeles maise elu ajutisust ja valmistada meid ette selleks vältimatuks suursündmuseks, mis on kõigi eluteedesse ühtemoodi sisse kirjutatud.
Ent mitte ainult. Juhul, kui mõne lahkunud hinge järele on suur igatsus ning tuntakse soovi temaga sidet luua või talle mõnd sõnumit edastada, siis kindlasti tasub keskenduda hingedepäeval just temale. Loor siin- ja sealpoolsuse vahel on sel ajal hõredam, mis kindlasti hõlbustab sellise ühenduse loomist.
Katoliiklikus traditsioonis oli üks hingedepäeva peamisi funktsioone anda juhatust ja toetust hingedele, kes on siit lahkunud ja läbivad puhastustuld, et nende teekond kulgeks kergemini. Kui kellegi elust on hiljuti lahkunud oluline inimene, kelle surm oli vaevarikas ja keeruline ning tajutakse, et hingel on hingekoju jõudmisega raskusi, siis on kahtlemata hea aeg neilegi küünal süüdata ja toetust teele saata – mõtetes, sõnades, võib ka kirja kirjutada ja ära põletada. Rahustuseks võib aga öelda, et neil on toetajaid ja teejuhte ka sealpool.
Lisaks on see aeg eriline, kuna paljud inimesed meie ümber teevad sama ja hoiavad tähelepanu hingemaailmal. Alati, kui suurem hulk inimesi keskendub korraga samale asjale, siis see nähtus või sündmus kogub jõudu ja võimendub. Kuigi siin maises kehastuses elame eraldatuses ja oleme unustanud ühenduse ja ühtsuse, mis valitseb teispoolsuses, siis pinna all toimib see siin samamoodi. Seepärast on hingedeajal ja hingedepäeval ka väravad kahe maailma vahel rohkem avatud ning paljud inimesed võivad tunda, et õhus on midagi erilist või müstilist.
Hingedepäeval lahkunutele küünla süütamine aitab kindlasti tugevdada sidet nende hingedega, keda siin enam pole, aga kasvatab meis ka pühadusetunnet, austust nii elu kui surma vastu ning arendab hingesügavust. See aitab tuua hingerahu oma olemuse süvakihtidesse, sest koos surma meenutamisega meenutame ka seda, mis on tegelikult igavikuline.