N, 30.03.2023

Mart Raudsaar ⟩ Kas metsakaitsjatel, venelastel ja ettevõtjatel võiks olla oma partei riigikogus?

Mart Raudsaar
, Kolumnist
Kas metsakaitsjatel, venelastel ja ettevõtjatel võiks olla oma partei riigikogus?
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments 1
Lageraielank riigimetsas. FOTO: Mihkel Maripuu
Lageraielank riigimetsas. FOTO: Mihkel Maripuu Foto: Mihkel Maripuu

Kas riigikogus valimiskünnise alla jäänud parteidele on nõudlust nelja aasta pärast või söövad suured parteid nende niššid kavalalt ära, analüüsib kolumnist Mart Raudsaar.

Kuskohast tekivad erakonnad? Aeg-ajalt tekib juurde uusi erakondi, mõni erakond aga kaob. Miks? See juhtub siis, kui olemasolevad erakonnad ei suuda või ei taha lahendada kõiki olemasolevaid probleeme. Seega tekivad erakonnad lahendamata probleemidest. Ehkki teoorias peaksid kõik erakonnad tegelema kogu ühiskonnaga ja kõigi ühiskonna asjadega - meil pole enam vaja eraldi pensionäride parteid või venelaste parteid - on üks asi teooria, teine praktika.

Kas äsja lõppenud Riigikogu valimiste tulemuste põhjal võime näha mõne uue erakonna pääsu parlamenti nelja aasta pärast? 2019. aasta valimiste põhjal oli näiteks võimalik ennustada Eesti 200 tulekut, kes kogus toona 4,4% kõigist antud häältest.

Esmalt: uue erakonna tegemine ning seejärel parlamenti jõudmine pole Eestis üldsegi lihtne. Kõigepealt on vaja leida 500 liiget (alates 2014. aastast, varem pidi erakonnas olema tuhat liiget). Seejärel tuleb valimistel osalemiseks maksta kautsjon (täisnimekirja ehk 101 kandidaadi puhul üle 80 000 euro). Kolmandaks, tuleb saada piisavalt hääli, et ületada 5-protsendiline valimiskünnis. Olenevalt valimistel osalevate inimeste hulgast, tähendab see umbes 30 000 häält. Täiesti omaette teema on uuele erakonnale kampaaniaks rahastuse leidmine ning avalikkuse veenmine, et vaatamata avaliku arvamuse uuringute tulemustele tasub tema poolt hääletada.

Loe Mart Raudsaare valimistulemuste analüüsi: MART RAUDSAAR 〉 Mis juhtus tegelikult pühapäeval?

Seega peab king ikka kõvasti pitsitama, et teha midagi nii hullu nagu ÜKT (ühiskondlik-kasuliku töö) tunnid uue erakonna parlamenti saamiseks.

Äsja lõppenud valimistel jäid parlamendist välja kolm erakonda, kes polnud seal ka varem. Vaadates nende kampaaniat, näen neid seisvat kolme poliitilise teema eest, millega olemasolevad erakonnad pole järelikult mõnede valijate meelest piisavalt hästi hakkama saanud.

Järjekorras on need teemad sellised:

(1) Venekeelsete inimeste nn. õiguste teema (Eestimaa Ühendatud Vasakpartei, 14605 häält ning 2,4%)

(2) Ettevõtlusvabaduse ja riigi rahanduse teema (Erakond Parempoolsed, 14037 häält ning 2,3%)

(3) Metsade laastamise ning keskkonnahoiu teema (Erakond Eestimaa Rohelised, 5886 häält ning 1,0%)

Vahelemärkusena, e-äriregistri andmetel on meil veel kolm erakonda – Eesti Tulevikuerakond (Eesti Vabaerakonna ja Elurikkuse Erakonna ühinemise produkt), Eesti Vabaduspartei – Põllumeeste Kogu ning Rahva Ühtsuse Erakond, mis on likvideerimisel. Võib-olla mäletate, see viimane erakond avaldas lehtedes suuri kummalisi reklaame ning loosis välja mobiiltelefone. Ent neil pole praegu mõtet pikemalt peatuda, sest nagu ütleb laulusalm, pole kasu kellast mis ei käi ning samuti pole kasu erakonnast, mida ei saa valimistel valida.

Tuleme tagasi alaesindatud kolme poliitilise teema juurde. Parlamendis esindatud erakondade valik on lihtne: teemad kas kaaperdada või pista pea liiva alla ning loota, et ükski alternatiiverakondadest nelja aasta pärast siiski valimiskünnist ei ületa. Või siis loota, et mõni suur meelepärane teema domineerib valimiskampaanias ka nelja aasta pärast ja varjutab alaesindatud teemad, millega keegi parlamendis ei viitsi või ei taha piisavalt tegeleda.

Viimane ei oleks hea valik, sest tõenäoliselt on Ukraina sõda nelja aasta pärast läbi.

Eestimaa Roheliste tulevikuplaan (tutvustab kunstnik Piret Räni) jääb enamikule loodusesõpradele arusaamatuks. 
Eestimaa Roheliste tulevikuplaan (tutvustab kunstnik Piret Räni) jääb enamikule loodusesõpradele arusaamatuks. Foto: FB

Hüva, võib-olla on Eestis nelja aasta pärast otsas ka mets, mida tasub raiuda, kuid seda enam peaks orbiiti tõusma keskkonnateema. «Rohepöörde» rubriiki pole seda teemat võimalik kanaliseerida, sest küsimus on laiem küsimusest, kuskohast me energiat saame ja millega sõidame või kui soojapidavad on meie majad.

Et selle teema najal parlamenti pääseda, peavad ka rohelised tegema oma rohepöörde. Nimelt, näitama valijatele, et nad on pädevad kõigis poliitilistes teemades. Mõtleme hetkeks Saksamaa kogemusele. Rohelised said valitsusse ning asusid sulgema tuumajaamu. Mis siis sellest parem sai? Ühel hetkel langes Saksamaa Venemaa gaasist sõltuvusse.

Parempoolsete potentsiaal kõiki valijaid kõnetada on piiratud, millele viitab ka erakonna nimi ja teiste parteide kulukate lubadustega vastuvoolu liikuv programm.
Parempoolsete potentsiaal kõiki valijaid kõnetada on piiratud, millele viitab ka erakonna nimi ja teiste parteide kulukate lubadustega vastuvoolu liikuv programm. Foto: Madis Veltman

Võtame järgmise teema, ettevõtlusvabaduse teema. Eestis on üha raskem olla ettevõtja, kuna ametkonnad ja bürokraatia laiendavad oma haaret jätkuvalt; samal ajal kaotavad meie ettevõtjad konkurentsieelist, sest palgad ja energiahinnad kasvavad; välismaiseid konkurente sealsed valitsused aga toetavad. Erinevalt Vahemeremaadest – kus on ka palju bürokraatiat – ei vaata meie ametnikud millelegi läbi sõrmede ning järgivad kõike, ka nõmedusi Preisi pedantsusega.

Ühel hetkel ei ole meil enam (väike)ettevõtjaid ning järelikult vähenevad ka maksutulud. Ja suurtel pole samuti lihtne. Hiljuti kuulsime, et Estonian Cell (kes toodab haavapuitmassi) peatas teist korda kõrgete elektrihindade tõttu tehase töö. Veel meenub mulle õllevabrikantide kottimine, mis lõppes tarbijate alkojooksuga Lätti ning aktsiisilaekumiste kukkumisega. Ja mis sellest parem sai?

Parempoolsed on suutnud teemat valimiskampaanias hästi ja usutavalt üleval hoida, kuid see võiks olla geneetiliselt väga vabalt Reformierakonna või Isamaa teema. Vaatame, kuidas neil sellega läheb.

Eestimaa Ühendatud Vasakpartei nimekirjas parlamendi valimistel suure häältesaagi kogunud Aivo Peterson Donetskis
Eestimaa Ühendatud Vasakpartei nimekirjas parlamendi valimistel suure häältesaagi kogunud Aivo Peterson Donetskis Foto: Kaader videost

Viimaseks, venekeelsete valijate nn. õiguste teema. Maardu linnas Keemikute tänaval ühte korterisse registreeritud Eestimaa Ühendatud Vasakparteil oli märtsi alguse seisuga 512 liiget ning nad on suutnud nelja aasta jooksul kasvatada oma häältesaaki 511 häälelt 14 605 hääleni. Üks nende poliitikutest käis hiljaaegu Venemaa okupeeritud Donetski oblastis.

Ma ei saa hästi aru, miks selles seltskonnas ei nähta ohtu Eesti põhiseaduslikule korrale ning nad hakkavad saama oma tegevusele riiklikku rahastust, sest «pole põhjust arvata teisiti». Geneetiliselt võiks venekeelsete valijate õigustega jätkuvalt tegeleda Keskerakond, kuid seda ikkagi lähtuvalt Eesti Vabariigi põhiseadusest. Kõige parem oleks muidugi parteideülene konsensus, mis võiks kõlada umbes nii, et venelastest pole vaja teha eestlasi, kuid vene imperialismil pole Eestis kohta. Suuremad ässitajad tuleb riigist ajaloolisele kodumaale saata ning Ida-Virumaal teha suuri riiklikke investeeringuid (ma ei mõtle siinjuures mõne ministeeriumi kolimist Narva), et inimestel oleks tööd ja leiba. Weimari vabariigi langus ja Hitleri tõus algas teadupärast viletsusest ja väärikuse puudumisest.

Kas meie erakondadel on mune (cojones) selle plaani kiireks elluviimiseks või kuluvad esimesed Riigikogu töökuud asendustegevustele? Kui ei, on meil nelja aasta pärast putinistid Riigikogus (eeldusel, et Venemaal ei toimu võimu- ja ideoloogiapööret, mida ma enam hästi ei usu) ning need pole enam sellised sõbralikud mehed, nagu oli 1999-2003 Riigikogus olnud Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööpartei esimees Tiit Toomsalu, kes tegi nalja ja importis meile Slovakkia õlut.

Märksõnad
Tagasi üles