Mart Raudsaar ⟩ Mis juhtus tegelikult pühapäeval? (21)
8. märts 2023, 17:18
Mis juhtus eelmisel pühapäeval? Järgnev jutt võib kedagi ehmatada, kirjutab Elu25 kolumnist Mart Raudsaar.
Riigikogu Toimetiste peatoimetaja töö tõttu – mida olen teinud kaheaastase pausiga kokku seitse aastat – olen hoidnud neutraalsust ning mulle pole põhjust omistada ühe või teise erakonna vaadete esindamist. Poliitikat kui sellist olen jälginud nüüd juba aastakümneid siiski süvendatult.
Võrreldes eelmisel pühapäeval juhtunuga pakub mulle rohkem huvi see, mis hakkab juhtuma ühel märtsikuisel pühapäeval nelja aasta pärast, kuna järgmiste valimiste seemned on praeguseks juba külvatud. Mis neist kasvab, pole aga kaugeltki veel selge.
Milliste muredega meie poliitilised põllumehed siis maadlema hakkavad?
/nginx/o/2023/03/06/15183955t1hab9b.jpg)
Reformierakond meenutab mulle hetkel lotovõitjat. Lotovõitja võib! – nii ütleb tuntud reklaam. Muidugi võib! Hetkel ei ole Riigikogu koosseisus võimalik kujutleda ühtegi alternatiivset jõukeskust. Kuid miljonivõitja võib raha investeerida, aga võib osta ka autosid endale ja oma sõpradele, tulla ära töölt ning teha igasuguseid muid lolluseid. Loodan, et Reformierakond mõistab, et on saanud antud julgeolekuolukorras krediiti ka nendelt, kes tavaliselt teda ei toeta ning suurele tõusule võib järgneda sama suur kukkumine, kui erakond (1) ei ole suuremeelne kaotajate vastu, (2) hälbib lõplikult oma sünnipäraselt liberalismi kursilt ja hakkab viljelema riigikapitalismi, kuid ei toeta samal ajal meie tootjaid.
EKRE pole juhtunust siiamaani täit sotti saanud. Ma ei saa pahaks panna umbusaldust e-valimiste vastu, kuna e-häälte imeline efekt pääses sellel korral erilistelt maksvusele, sest neid loeti alles peale paberhäälte lugemist. Lisaks on e-hääletus tehnoloogiliselt «must kast». Politoloogiat õppinuna tean, kui oluline on süsteemi legitiimsuses (usutavuse ja tõsiseltvõetavuse) küsimus kodanike jaoks ning seetõttu ei tohi e-hääletuses kahtlejaid mõnitada, vaid neile tuleb puust ja punasest ette näidata, kuidas asi käib. Nagu teaduses – katse peab olema korratav. Kui seda ei tehta, kujuneb meil väga suur probleem, sest kuulsin valimistele järgnenud päeval Tartu-Tallinna-Tartu rongis korduvalt inimesi rääkimas, et nad ei lähe enam valima.
Samas, EKREl oleks mõistlik mitte väga kauaks valimispettuse teema juurde pidama jääda, vaid mõelda sellele, mis läks kampaanias valesti. Ma tean, et osad valijad tahtsid muutust, kuid neid (sealhulgas varasemaid EKRE toetajaid) häiris ehk kõige rohkem EKRE kummaline ambivalentsus Ukraina sõja küsimustes. Selles erakonnas on piisavalt kaitsevaldkonna tippasjatundjaid, kuid nad vajusid kuidagi pildilt ära. Ehkki näiteks mure Eesti suurtükkide arvukuse vähenemise üle võis olla siiras, jäi sellest kõigest mulje kui kemplusest meie kaitseväe juhtkonnaga. Ja see inimestele ei meeldinud, nagu ka mõningane kahtluse külvamine, kes need Eestisse tulevad Ukraina põgenikud tegelikult on.
Eesti 200 taimepassist ei saa paljud siiani veel aru, kuid neil ongi nüüd suurepärane võimalus enda pikka põllumajanduslikku plaani näidata. Aga ettevaatust! Vabandage võrdlust: Reformierakond on kogenud raudhammastega seltskond, kes on suuteline sööma poliitilisi uustulnukaid ja nende vilju elusalt. Jah! Võimule tulek on igale erakonnale väga tähtis, et oma eesmärke teostada. Koalitsiooni minek on seega mõistlik. Ent Eesti 200 peab nüüd näitama, mida peale Reformierakonna nunnu poputamise nad veel teha oskavad – mis on see nende asi, mida nad ajavad? Vastasel korral tabab neid Res Publica saatus, mis oli… kurb.
/nginx/o/2023/03/06/15182781t1h9273.jpg)
Sotsiaaldemokraate pean nende valimiste kõige suuremateks võitjateks, kui vaadata tulemust relatiivsel skaalal. Neid ähvardas mõnda aega parlamendist välja jäämine, kuid juba valimiskampaanias see hirm hajus ning nad suutsid tulemuselt edestada Isamaad. Pole paha! Kindlasti on seltskond poliittormides karastunud, kuid sarnaselt Eesti 200ga peavad nad koalitsioonis suutma säilitada oma näo. Lakmuseks ennustan vaidlust Eesti maksupoliitika põllu üle, mida Reformierakond kindlasti rohida soovib.
Keskerakonna rohenäppe on vara maha kanda. Nende kogemus erinevate aastaaegadega on suur ning samuti usun, et nad on võimelised tegelema sisekaemusega. Tuleb aga mõista nende situatsiooni keerukust. Nagu valimised näitasid, elab Eestis tuhandeid varjatud putiniste, kellele meeldis hääletada vana Keskerakonna poolt, aga uue poolt enam mitte. Nende meelsuse muutmine on muide Eesti riigi üleüldine probleem, kuid teoreetiliselt võiks nende kaasamisega kõige paremini hakkama saada Keskerakond. Kui nad suudavad seda, ja samuti suudavad lüüa sotsiaaldemokraatidelt ja EKRElt üle Eesti inimeste hakkamasaamise teema, on tsentristide kaalikad prisked.
Isamaa põhiküsimus on tänasel naistepäeval naised. Miks lasti minevikus edukal vallavanemal Pipi-Liis Siemannil erakonnast lahkuda ning parlamenti pääseda Reformierakonnas? Miks tekkis ühe teise naise juhitav erakond Parempoolsed? Teine probleem on olnud EKRE satelliidiks jäämine. Mille poolest võiks eristuda Isamaa rahvuslus/konservatiivsus EKRE rahvuslusest/konservatiivsusest? Aga kui Isamaa suudab kõnetada nooremaid naisi ning tuua lisaks traditsioonilisele rahvuslusele sisse vana hea ettevõtlusvabaduse toetamise, ennustan Isamaale edu. Vastasel korral on viljaks Tootsi peenar.
Valimiskünnise alla jäänud erakondadest kõneleme järgmine kord, aga see on juba hoopis teistsugune jutt ja kindlasti teistsugused viljad.