Riho Sibula urn sängitati mulda: kokkutulnuid ja küünlaid oli palju

Riho Sibul. Foto: Liis Treimann/Postimees

EELK Tallinna Jaani koguduse vaimulik Jaan Tammsalu teatab ühismeedias, et 21. detsembril sängitati mulda Riho Sibula urn. 

Kitarrist, laulja ja helilooja Riho Sibul lahkus meie seast 20. novembril kõigest 64-aastaselt. Elutuna leidis muusiku Sibula lähedane sõber, helilooja Sven Grünberg. Muusik saadeti esimesel advendil viimsele teekonnale ning tema urn maeti 21. detsembril Metsakalmistule. 

«Toomapäeva — jõulude sissehelistamise päeva, aasta kõige lühema päeva õhtul sängitasime Riho Sibula urni Metsakalmistule. Kokkutulnuid oli palju. Küünlaid oli palju. Valgust ja vaikust oli palju. Palveidki oli ja tänulikkust,» kirjutab Tammsalu ühismeedias.

Vaimulik märgib, et Riho Sibulast räägitakse lugu, et ta oli kord pikalt ühe oma sõbraga vaikinud ja lõpuks öelnud umbes nii: «Küll on hea, et me ühel ajal elama sattusime!». «Imeilus lause! Seda tasuks nende jõulude ajal oma lähedastele öelda. Enne kui hilja,» lisab Tammsalu.

«Aga veel.... Riho Sibula lahkumisele mõeldes ja teades, et surm on vaid maantekäänak ja edasitee, osundasin taas Vladislav Koržetsi luuleridu:

Nii ka mina pisitasa

tulen Sinu juurde Isa...

Palugem, et ta jõuaks...» sõnab vaimulik lõpetuseks. 

«Sa, armas sõber, astusid üle jõe. Lendlesid priiks kitarrisoolodes...»

Muusik ja helilooja Riho Sibul saadeti esimesel advendil Tallinna Jaani kirikust viimsele teele. Sibula üks parimaid sõpru Vladislav Koržets pidas emotsionaalse kõne, milles ta iseloomustas varalahkunud sõpra kui vaimukat ja ülevoolavat inimest, kes võttis külla tulles alati kaasa hoolikalt välja valitud anekdoodi, mida ta siis sõpradele äärmise oskusega serveeris.

Koržets meenutas ka neljakümne aasta tagust hetke, kui tema sõprus Riho Sibulaga alguse sai. See oli vestlus kuskil pargipingil peale üht meeleolukat sündmust, kui mehed lugesid terve öö üksteisele peast ette Artur Alliksaare ja Heiti Talviku luulet. Koržetsi sõnul oli see hetk, kui hingesugulased tundsid üksteist ära, ja sellest sai alguse piiritu sõprus, mis kestis tänaseni.

«Viimast korda loen sulle, Riho, ette kümme rida Heiti Talviku luuletusest... Jää hüvasti, sõber, ja silme ette kerkivad sibulamäed Hiiumaal...»

Erkki-Sven Tüür oli selle hingematvalt raske hetke kohta teinud väga täpse märkuse. Kirik on küll rahvast pilgeni täis, aga ometi on siia kogunenud Riho Sibula sõprade ja tuttavate südamed täitunud ilma temata suure üksindusega.

«Sa, armas sõber, astusid üle jõe. Lendlesid priiks kitarrisoolodes...» märkis Tüür.

Loe pikemat reportaaži SIIT.