/nginx/o/2022/11/27/14988258t1he910.jpg)
Esimesel advendil saadeti Tallinna Jaani kirikust viimsele teele muusik ja helilooja Riho Sibul. «Viimast korda loen sulle, Riho, ette kümme rida Heiti Talviku luuletusest...» pidas Sibula üks parimaid sõpru Vladislav Koržets kirikus toimunud ärasaatmisel südamliku kõne. «Jää hüvasti, sõber, ja silme ette kerkivad sibulamäed Hiiumaal...»
Vabaduse väljakul asuva Jaani kiriku uste ette on veidi peale kella ühte päeval tekkinud järjekord inimestest, kelle pühakoda vaikselt endasse neelab. Mina astun teiste hulgas aeglaselt suurtest kõrgetest kiriku ustest sisse. Lasen pilgu üle rahvamassi ja sissepääsu juurde paigutatud valgetest krüsanteemidest, mis mõjuvad kirikus sees kui värske lumi.
Viimati nägin Jaani kirikut nii puupüsti rahvast täis mõned aastad tagasi jõululaupäeva jumalateenistusel. Muusikut ja heliloojat on mälestama tulnud sedavõrd palju rahvast.
Vaba kohta minu jaoks enam ei ole ja viimasel hetkel leian kiriku seina ääres kõige kaugemas nurgas ühe krigiseva tooli. Aga on ka neid, kes istumiskohta ei saagi ja seisavad kogu ärasaatmise püsti.
/nginx/o/2022/11/27/14988166t1hc672.jpg)
Silmanurgast näen, et kauguses altari juures lebab Riho Sibula kirst, mis on kaetud valgete lilledega. Kohe seal kõrval on armastatud muusiku mustvalge pilt. Kirstu ümber seisavad tema lähimad sõbrad, nagu helilooja Sven Grünberg, arhitekt Raul Vaiksoo ja Hardi Volmer.
Austust on tulnud avaldama ka president Toomas Hendrik Ilves ja paljud teised tuntud kultuuri- ja ühiskonnategelased, kelle kõigi nägudel on täna raske kurbuse noot.
Mõne inimesega on nii, et sa ei tunne teda, aga tema lahkumisest kuuldes lõikab südamesse samasugune valu, mis tabab sind siis, kui kaotad lähedase. Ka Riho Sibula surmateade möödunud nädala pühapäeval rabas mind sedavõrd, et võtsin hetke ja vaatasin taevasse – justkui oleksin kaotanud sõbra. Sibula muusika, veidi kähisev hääl ja madal tämber on jätnud tõepoolest sedavõrd sügava jälje ka minusse.
Kui Jaani kiriku õpetaja Jaan Tammsalu kõnepulti astub, täitub kirik korra hingematva vaikusega. Õpetaja Tammsalu peab südamliku kõne, mis toob pisara silma isegi mõnel kangemal mehel.
«Andekas muusik suri. Ta suri ära. Tema süda ei jaksanud enam...» alustab Tammsalu, kes iseloomustab Riho Sibulat kui seest siiruviirulist meest.
Kirikuõpetaja tundis ilmselt muusikut hästi, sest ta räägib loo sellest, kuidas Riho Sibul otsis temaga veel mõned aastad tagasi kontakti, et teha siinsamas Jaani kirikus kontsert liiga vara lahkunud sõpradele. See plaan peaaegu täituski... aga jäi siis katki, sest tuli koroona, mis keelas igasugused koosviibimised.
Kirikuõpetaja räägib ka sellest, kuidas Riho – kes oli pikalt haige olnud – sai sõpradelt kuuekümnendaks sünnipäevaks kingituse, mille peale jooksis muusik maja taha nutma. Õpetaja Tammsalu ei räägi, mis kingitus see oli, mis armastatud muusikut nii väga liigutas, aga tema jutust võib hoomata, et Riho Sibul oli kaua haige ja teadis ehk oma minekut mõnevõrra ette.
/nginx/o/2022/11/27/14988227t1h723c.jpg)
Tammsalu kordab, et muusikat ei jätnud Riho Sibul ka hoolimata raskest haigusest ning valudest ja piinadest, mis sellega kaasnesid. Alles möödunud nädalal pidi Sibul ju andma veel kontserdi, kuhu ta aga kohale ei jõudnudki, sest ta oli meie seast juba lahkunud.
Kirikuõpetaja ütleb veel ühed kuldsed sõnad: «Pole oluline, millal me läheme, vaid oluline on see, mille me endast siia maha jätame.» Ta lisab, et Riho Sibul jättis endast maha suure jälje ja tema muusikat saame me nautida ka siis, kui tema ise on juba taevastel radadel.
«Riho sai vabaks valudest ja piinadest!» lõpetab kirikuisa oma kõne.
Ärasaatmisel võtab laulu üles ka Tõnis Mägi, samuti Sibula hea sõber, kelle hääl mängib justkui kõigi ärasaatmisele tulnud inimeste hingekeeli ja minulgi on nüüd tükk tegemist, et mitte nutma puhkeda.
/nginx/o/2022/11/27/14988241t1h11dc.jpg)
Erkki-Sven Tüür on selle hingematvalt raske hetke kohta teinud äsja väga täpse märkuse. Kirik on küll rahvast pilgeni täis, aga ometi on siia kogunenud Riho Sibula sõprade ja tuttavate südamed täitunud ilma temata suure üksindusega.
«Sa, armas sõber, astusid üle jõe. Lendlesid priiks kitarrisoolodes...» märgib Tüür.
Sibula üks parimaid sõpru Vladislav Koržets peab samuti emotsionaalse kõne, milles ta iseloomustab varalahkunud sõpra kui vaimukat ja ülevoolavat inimest, kes võttis külla tulles alati kaasa hoolikalt välja valitud anekdoodi, mida ta siis sõpradele äärmise oskusega serveeris. Ta mainib, et võõraste seltskonnas oli Sibul tihti vaikne mees, aga omade keskel rõõmus ja jutukas.
Koržets meenutab ka neljakümne aasta tagust hetke, kui tema sõprus Riho Sibulaga alguse sai. See oli vestlus kuskil pargipingil peale üht meeleolukat sündmust, kui mehed lugesid terve öö üksteisele peast ette Artur Alliksaare ja Heiti Talviku luulet. Koržetsi sõnul oli see hetk, kui hingesugulased tundsid üksteist ära, ja sellest sai alguse piiritu sõprus, mis kestis tänaseni.
«Viimast korda loen sulle, armas sõber, ette kümme rida Heiti Talviku luulet... Viimast korda... ja silme ette kerkivad sibulamäed Hiiumaal,» ütleb Koržets ja hakkab lugema enda kõrval kirstus lebavale sõbrale ette luuleridasid.
Astun kirikust välja ja näen Vabaduse väljakul otse Jaani kiriku kõrval lumevalli otsas väikest poissi, kes mängib isaga lumesõda. Elu läheb edasi ka pärast rasket kaotust, aga kõrvus kumisevad siiski pea terve kodutee kirikuõpetaja sõnad: «Tähtis ei ole, millal me läheme, vaid mille me endast maha jätame!» Riho Sibul jättis endast meile maha väga palju ilusat.
/nginx/o/2020/08/28/13304461t1h6e66.jpg)