See, et siin Pätsi talu asus, on nüüd ära märgitud, aga kui oli Nõukogude Eesti, siis ei julgetud sellest rääkida. Mind aitas see tublisti, kuna ma olin botaanikas väheke nõrk. Siis ekskursantidel ma sain jutu viia presidendi peale, siis oli mul ka, millest jutustada. Kuigi see ei olnud väga kõva häälega räägitud, aga ega seda maha ka ei saanud salata.
JKR: Botaanikaaias, nagu ütlesid, pesitsesid igasugused katlakütjad, botaanikaaed oli selline katusorganisatsioon mitte ainult taimedele, vaid ka inimkooslustele. Tiksusid siin ju võimudesse kahtlevalt suhtuvad riigialamad aastakümneid, oli üks kindel linn ja varjupaik.
AT: Seda võib öelda küll, selle tagatis oli see, et see oli kesklinnast eemal. Kompartei kontroll oli mujal kindlasti tugevam, ehkki meil oli ka see organisatsioon. Ma sain isegi osa võtta kahest lahtisest koosolekust. Pidin natuke laskma ennast noomida seal, see oli selle 40 kirjaga seotud.
Need parteilased, mäletan, olid muidu täitsa normaalsed inimesed, aga siis tõmbasid näo krampi ja kukkusid laua taga lollusi rääkima. See oligi see kompartei olemus.
Meil oli täitsa toredaid seminare, kus sai väga lahtiselt rääkida. Vahel mõni arvas, et läks liiale ka. Seal ei olnud juttu ainult taimedest, aga olukorrast Eestis võis ka rääkida. Siis sinna liitus ka saun ja suusatamine.
Üldiselt oli nii, et aednikurahvas oli väga osav ja tubli oma töös, aga nad ei olnud teadusbürokraatias eriti tugevad. Sellepärast esialgu, kui ma sain selle bürokraadiameti, siis mul oli raskusi natuke nende käest nõuda aruandeid jne õigel ajal. Aga muidugi lõpuks nad ikka tegid ja nii hull see ei olnud.