ELU25 ⟩ Andres Tarand räägib Juku-Kalle Raidile botaanikaaias redutamisest

Andres Tarand «Jukuraadios». Kuula saadet tervikuna siit! 

1959. aastal valmis plaan ehitada Pirita jõe ürgorgu Tallinna botaanikaaed. Esmasel kujul sai see valmis 1961, aga katkuaeg ei lubanud suuremat juubelit pidada. Teeme seda nüüd. Juku-Kalle Raid püüdis kinni Andres Tarandi, kes redutas enne poliitikuks hakkamist aastaid botaanikaaias. Tarand pajatab sealse inimkoosluse (ja ka enda) kasvamisest ning seiklustest.

Juku-Kalle Raid (JKR): Botaanikaaed sai eelmisel aastal kuuekümneseks, aga siis oli meil teatavasti õues katk ja ei saanud seda tähistada, sest mitte kedagi ei lubatud õue mängima. Nüüd on juunis pidu. Botaanikaaeda saab vallatult nimetada taimede kogumise punktiks, aga ta on olnud ka inimeste kogumise punkt ja me teame, et siin on võimu eest redus käinud igasugused tegelased.

Andres Tarand (AT): Seal redutasid kõigepealt katlakütjad. Põhiline akadeemik, kes seda aia ehitamise asja toetas, oli Eichfeldi Johannes, see mees, kes Koolal herneid kasvatas ja oli seepärast kõvasti kiidetud. See üritus oli ka enne päevakorras olnud, see Tallinna botaanikaaed. Aga alati soikunud, nagu Eesti ajaloos ikka juhtunud.

1930ndatel oli kindlasti sellest juttu. Võib-olla oli veelgi varem, täpselt ei julge öelda. Millega ta hakkas silma paistma oli, et koht valiti Pirita jõeorgu, kus on Põhja-Eesti kohta isegi reljeef olemas. Ja see tähendab, et oli ametis ka maastikuarhitekt. Konstantin Päts, kes siin talu pidas, saatis välismaale õppima kolm noormeest. Üks neist oli Niine, kes joonistas selle kavandi, kuidas park kujundada. Nii et ta oli palju avaram, kui tavaliselt botaanikaaiad, mis asusid tihti kloostriaedades. Iidsust ei ole, aga see moodsus tegi avarama pildi.

Ka välismaalased hindasid seda, kui me neid seal ekskurseerisime. Seos maastikuarhitektuuriga tingis seda, et mingi osa anti loodusteadlastele. Mida muidu on vaja, eks ikka botaanikuid, taimetundjaid. Neil on oma kitsam spetsialiteet, mida nad ajavad. Mina seda ei omandanud, kuigi natukene puid ja põõsaid oskan siiski nimetada.

See, et siin Pätsi talu asus, on nüüd ära märgitud, aga kui oli Nõukogude Eesti, siis ei julgetud sellest rääkida. Mind aitas see tublisti, kuna ma olin botaanikas väheke nõrk. Siis ekskursantidel ma sain jutu viia presidendi peale, siis oli mul ka, millest jutustada. Kuigi see ei olnud väga kõva häälega räägitud, aga ega seda maha ka ei saanud salata.

JKR: Botaanikaaias, nagu ütlesid, pesitsesid igasugused katlakütjad, botaanikaaed oli selline katusorganisatsioon mitte ainult taimedele, vaid ka inimkooslustele. Tiksusid siin ju võimudesse kahtlevalt suhtuvad riigialamad aastakümneid, oli üks kindel linn ja varjupaik.

AT: Seda võib öelda küll, selle tagatis oli see, et see oli kesklinnast eemal. Kompartei kontroll oli mujal kindlasti tugevam, ehkki meil oli ka see organisatsioon. Ma sain isegi osa võtta kahest lahtisest koosolekust. Pidin natuke laskma ennast noomida seal, see oli selle 40 kirjaga seotud.

Need parteilased, mäletan, olid muidu täitsa normaalsed inimesed, aga siis tõmbasid näo krampi ja kukkusid laua taga lollusi rääkima. See oligi see kompartei olemus.

Meil oli täitsa toredaid seminare, kus sai väga lahtiselt rääkida. Vahel mõni arvas, et läks liiale ka. Seal ei olnud juttu ainult taimedest, aga olukorrast Eestis võis ka rääkida. Siis sinna liitus ka saun ja suusatamine.

Üldiselt oli nii, et aednikurahvas oli väga osav ja tubli oma töös, aga nad ei olnud teadusbürokraatias eriti tugevad. Sellepärast esialgu, kui ma sain selle bürokraadiameti, siis mul oli raskusi natuke nende käest nõuda aruandeid jne õigel ajal. Aga muidugi lõpuks nad ikka tegid ja nii hull see ei olnud.

Ökoloogia ärkamine toimus partei mingi pleenumi ajal 1972 või 1973, kus siis Nõukogudemaal esimest korda tunnistati, et loodus vajab teatud määral õrnemat kohtlemist. Üle liidu oli juba neid õnnetusi ja katastroofe ja mida kõike liiga palju. Siis võis ökoloogia kuulutada nagu ametlikult teaduseks. See oli tore aeg, sest et me hakkasime mõistma üksteist paremini, see on koostöötamise üks võlusid, aga see ei ole muidugi kunagi kestev. Inimesed saavad vanemaks, teevad pahandusi ja lähevad tülli. Mul oli näiteks teada Tõravere Instituudist, et seal pandi kõik kokku ühe mäe otsa elama, kus igaüks nägi, mis teine teeb. Ja sellest piisab, et pahuksisse minna. Ega botaanikaaias ka ei püsinud üle 20 aasta see ühtsus.

Kui Gorbatšovi aeg hakkas, siis ühtesi pani see laulma, teisi rohkem rääkima. See oli selline pulbitsev aeg. Isegi direktori valimine toimus botaanikaaias rahvahääletusega. Mis on teadusasutustes ennekuulmatu, sellepärast et alati on spetside komisjonid, mis asja hindavad. Aga lõppude lõpuks lõppes meil hästi.

Botaanikaaia juurde oli loodud sohvoosi õigustega asutus Puukool ja selle kaudu sai realiseerida asju, mis teadusinstituutidele olid keelatud. Ja siis sai vanemaedniku nime all tööle värvata ka hoopis teisi spetsialiste, kes töötasid näiteks arhiivis. Mina näiteks kasutasin oma ema ära, kes oli ajaloolane ja mõistis saksa keelt palju paremini kui mina. Et seda vanemat materjali koguda, ilmanähtuste ja kliima kohta.

JKR: Lõppkokkuvõttes kõik ei olnud ju üldsegi nii tihedalt seal aias botaanikaiaga seotud. Inimesi oli rohkem kui töökohti. Ja inimesi oli igat masti.

AT: Me ei järginud just väga poliitilist joont. Jaan Kaplinski on üks näide. Ta tuli meile tööle aastal 1975 vist. Temal oli ka siis peale tulnud ökoloogiavaimustus. Ta kirjutas Eesti Looduses enne, et kõik me oleme pärit savannist ja siis seda loomislugu, et kuidas ahv puu otsast alla tuli ja kuidas me sealt Ida-Aafrikast laiali läksime üle maailma. Selle peale tuli minu juurde ükskord direktor Arnold Pukk ja ütles, et läheme jalutame natuke tammikus. Selleks oli vaja tammikusse minna, sest telefonide juures kõiki jutte ei tahetud rääkida. Ja siis tema ütleski, et mis sa arvad, kui me Jaani võtame siia. Mina tundsin teda ka enne, minul polnud midagi vastu, muidugi võtame. Jaan sai teha, mis tahtis. Vahel küsis, et kas sul mulle midagi tööd anda on. Mina siis andsin oma perfokaartide karbi, mille ühe töötaja laps oli segi tuuseldanud, et pane need korda. Mulle ei tulnud meelde, et Jaan on värvipime, aga seal on ju liigitatud kaardid erinevate värvide järgi. Aga ta pani kõik pinalisse tagasi, ainult lillad ja tumesinised olid veidi segi. See oli häbematu, aga tahtmatu eksperiment.