USA koolitulistaja ema: ma palvetasin, et mu poeg sureks

Tulirelvaga sihtimine. Foto: Mailiis Ollino

Eelmisel aastal valmis Taani dokumentaalfilm koolitulistamistest. Filmis annavad intervjuu ka kahe poisi vanemad, kes räägivad 1999. aastal USAs toimunud ajaloo ühest jõhkraimast koolitulistamisest ning sellest, kuidas see kõik nende peret mõjutas.

1999. aasta aprillis läksid ameeriklased Dylan Klebold ja Eric Harris tugevalt relvastatult kooli. Columbine'i veresaunaks kutsutud koolitulistamises tapsid nad 12 õpilast ja ühe õpetaja. Lisaks haavasid nad veel 24 inimest.

Eelmisel aastal valminud Taani dokumentaalfilmis räägib Dylani ema Susan Klebold kahe teise koolitulistaja vanemaga sellest, milline on olnud elu pärast nende laste kiusamist ja suurt veresauna.

Susan tunnistab, et tal oli alguses suuri raskusi uskumisega, et tema laps on võimeline massimõrvaks.

Dylani ema meenutas, et ta mõtles pärast tulistamist sellele, et kui tema laps teeb teistele nii haiget, ei ole ta väärt kaastunnet. «Ma palvetasin, et ta sureks,» tunnistas ta.

Susan eitas juhtunut kuude kaupa, ta ei suutnud uskuda, et tema poeg vastutab kõigi nende õuduste eest. «Nad mitte ainult ei tapnud inimesi, vaid rääkisid rassistlikult ja sadistlikult. Ma arvan, et ma välistasin selle, arvasin, et Dylan poleks midagi sellist teinud või selliselt rääkinud,» lisas ta.

Lõpuks, faktide valguses, Susani meel muutus. Ta nägi oma pojast videoid, mis muutsid tal enda lapse ära tundmise keeruliseks. Susan uskus, et on olnud hea ema ning üles kasvatanud vastutustundliku, empaatiavõimelise ja armastava lapse. Peale seda õudust purunes tema usk kõigesse tuhandeteks kildudeks, kirjutab Iltalehti.

Koolitulistajate vanemad pidid silmitsi seisma asjaoluga, et nende lapsed on mõrvarid, ning tundma süüd, et ei märganud lastes ohtlikke muutusi ega suutnud seda õudust ennetada. Lisaks sellele tuli neil aga käia kohut süüdistuste tõttu, et nad on halvad vanemad, kes ei saanud laste kasvatamisega hakkama.