«Tüdrukud kõhnuvad praegu suisa klasside kaupa. Läksid koduõppele ja arutavad omavahel, et kes siis rohkem alla võtab. Neid on tohutult,» tõdeb söömishäire anorexia nervosa all kannatava tütre ema ja MTÜ Söömishäirete Liit eestvedaja Snezana Härma (45). «See on väga karm maailm.»
Eestis on 50 000 – 90 000 inimest, kel on söömishäirega isiklik kokkupuude. Umbes 20 protsenti neist on lapsed. Kuigi tegemist on levinud murega, tundub, et piiratud teadmiste tõttu jäävad paljud sellised juhtumid diagnoosita, või mis veel hullem – need võivad lõppeda väga kurvalt, sest haiguse kestus on tavaliselt seitse kuni kümme aastat.
Söömishäiretest rääkides on kurja juureks tihti ärevus, mis kaasneb ühiskonnas levinud soovitustega toituda kogu aeg võimalikult tervislikult. «Maril (nimi muudetud, toimetusele teada) algas see üheksa-aastaselt ortoreksiaga, mis on praegu hästi levinud ja algab tihti just tervislikust toitumisest. Kõik ju ajavad seda praegu taga! Isegi lasteaeda minnes antakse vanematele täitmiseks paberid, et teada saada, mida laps sööb ja mida mitte,» räägib Härma. Maril (15) arenes haigus raskekujuliseks anoreksiaks. «Selle taga, et inimene nii-öelda sihilikult tervislikku toitu valib, on ärevus. Kes ütles, et sai näiteks või ja heeringaga on halb? Oleneb sellest, kui palju sa sööd ja kui tihti!»
