Viinamarjadest pruudi sukkpüksteni: uskumatu, mille varastamisega inimesed oma nime määrivad

Hetlin Villak-Niinepuu
Copy
Varas väljub poest kolme pudeli veiniga.
Varas väljub poest kolme pudeli veiniga. Foto: SIP veini- ja õllepood

Politsei registreerib Eestis igal aastal keskmiselt kuni 3000 juhtumit, kus mõni inimene korduvalt mõnest kauplusest midagi võrdlemisi väheväärtuslikku või ka pisut kallimat varastab. 

Tänavu 16. aprillil jäi Kuressaares korduvalt erinevatest kauplustest väikese summa eest toidukaupa näpanud mees vahele apteegis. 

«Meest kahtlustatakse vähem kui kümne euro väärtuses apteegikaupade varguses, võetud asjade hulgas ei olnud ravimeid,» ütles Lääne ringkonnaprokuratuuri pressinõunik Liivi Reinhold toona Elu24-le.

52-aastast meest oli eelmise aasta sügisest kuni aprilli keskpaigani põhjust kahtlustada toidukaupade, alkoholi või muu kauba vargustelt kümnel korral.

Varastatud kauba väärtus ei ulatunud Reinholdi sõnul ühelgi korral 50 eurot. «Seetõttu alustas prokuratuur kriminaalasja süstemaatilise varguse kahtlusega,» selgitas Reinhold.

Tartu politsei sai aga 15. juulil teate, et 48-aastane mees püüdis Soola tänaval kaupluses varastada kaht šokolaadi, mille ostusumma oli 96 senti, kuid teiste kauplusekülastajate sekkudes jäi süütegu lõpule viimata.

Politsei pidas ka šokolaadi varastada üritanud mehe kinni, sest võimuesindajatele oli teada, et tegemist oli sarivargaga. 

«Vargus, olenemata kauba väärtusest, jääb aga ikka varguseks. Kui inimene varastab korduvalt poest ka kaupa, mille väärtus jääb alla euro, võetakse ta süstemaatiliste varguste eest kriminaalkorras vastutusele,» kommenteeris Lõuna prefektuuri politseikapten Mati Valtna Elu24-le.

Selliseid juhtumeid, kus inimene korduvalt poest midagi odavat, või siis teinekord ka kallimat varastab registreerib Eesti politsei igal aastal umbes 3000

Kuigi kauplustes on erinevaid turvameetmeid, kaameratest turvavärvate ja turvameheni välja, leidub sellest hoolimata katsetajaid, kes ikka midagi varastavad. 

Turvafirma G4S kommunikatsioonijuht Reimo Raja rääkis Elu24-le, et üldiselt varastataksegi väikestes kogustes, olenemata sellest, kas tegemist sarivargaga või mitte. «Keskmine varguse summa on G4S valvatavates kauplustes sel aastal olnud 50 eurot,» lisas Raja.

Kutseline varas võtab sageli seda, mida on lihtne hiljem realiseerida – kallim alkohol, rõivastest kallimad kaubamärgid, kallim toidukraam, samuti erinevad ehituskaubad ja tööriistad, samuti kosmeetika.

«Kui inimene on poevarguselt tabatud, siis annab turvatöötaja ta politseile üle,» selgitas Raja ja lisas, et igasuguseid selgitusi ja põhjendusi võib kinnipeetu siis soovi korral politseile anda.

Kuigi Valtna sõnul on varguse motiiv üldjuhul alati omakasu, võib ka süstemaatiliste pisivarguste taga olla joobeseisund, vaimse tervise probleemid või ka kleptomaania.

«Üks markantseimaid vahejuhtumeid oli näiteks aastaid tagasi Viljandimaal, kus mees varastas poest ühekaupa viinamarju eesmärgiga saada ööbimiskoht kohalikku arestimajja, kuna seal saab koduta inimene soojas ööbida,» meenutas Valtna.

Mehega tegelesid erinevad spetsialistid, et teda aidata, kuid tippaegadel juhtus, et mees pani ühes aastas järjekindlalt aina uusi pisikvargusi toime nii, et aasta lõpuks oli neid kogunenud poolesaja juhtumi kanti.

«Veel meenub juhtum, kus üks mees varastas kauplusest sukkpükse ja jäi vahele. Ta selgitas, et pidi ühele naisele külla minema ja soovis sukad kingiks viia,» kirjeldas Valtna.

Ka Valtna kinnitusel eeslitavad vargad ennekõike esemeid, mis on väiksemad ja mida on seetõttu kergem peita või varjata. «Alkoholi varastatakse sagedamini nende poolt, kel eelnevalt juba promill sees. Viinavõtu käigus saab jook otsa ning kuna raha pole, minnakse «võtma» poest lisa. Just nimelt «võtma», sest vähesed vargad tunnistavad varguse toimepanemist,» rääkis Valtna.

Alkoholiga seoses ongi Lõuna prefektuuri politseikaptenile eredamalt meelde jäänud juhtum, kus inimene ei tahtnud ilmselt turvaväravatest varastatud alkoholiga läbi minna. Nii läks ta poe riietuskabiini ning jõi seal selle pudeli põhjani tühjaks. 

«Samuti on olnud juhtum, kus inimene kallas kaupluses viina oma pudelisse ümber nii, et saaks turvaväravatest läbi minna, kuid jäi ikkagi vahele,» lisas Valtna.

«Kui inimene on poevarguselt tabatud, siis annab turvatöötaja ta politseile üle,» selgitas Raja ja lisas, et igasuguseid selgitusi ja põhjendusi võib kinnipeetu siis soovi korral politseile anda.

Vargaid tabavad turvatöötajad iga päev. Kui paljusid neist saab sarivarasteks nimetada on aga Raja sõnul raske öelda.

Siiski on tekkinud teatav hulk turvatöötajatele tuttavaid vargaid. «Mõned istuvad oma aja vanglas ära ja lähevad siis uuele ringile. Kogenud turvatöötajad tunnevad nad juba eemalt ära ja teavad sellistel tegelastel silma peal hoida,» rääkis Raja.

Kuigi varastel ei ole selget profiili, siis oskavad Raja kinnitusel kogenud turvatöötajad kahtlase käitumise turvakaameratest ära tunda. «Poevaras ei topi lihtsalt kaupa põue, vaid üritab hinnasilte vahetada, iseteeninduskassas jätta osa kauba eest tasumata jne,» tõi Raja mõningaid näiteid, mida sarivargad kauba saamiseks teevad.  

Üritatakse igasugu skeeme välja mõelda. Kahjuks ei anta aga endale seejuures aru, et see kõik on turvakaameratest näha ja tuvastatav ka tagantjärele.

«Kui süüteo tunnused on olemas, siis annab turvatöötaja õigusrikkuja politseile üle. Aga tuleb ette ka olukordi, kus inimliku eksimuse tõttu on jäänud poodlejal kauba eest tasumata. Sel juhul politseid ei kaasata ja inimesel lubatakse kauba eest kohapeal maksta,» selgitas Raja ja lisas, et kõiki eksinud inimesi siiski alati varasteks ei tembeldata. 

Põhja Ringkonnaprokuratuuri pressinõunik Marie Aava rääkis Elu24-le, et kriminaalmenetlus alustatakse pisivarguste puhul siis, kui tegu on süstemaatilise teoga ehk varastatud on vähemalt kolmel korral, seda sõltumata kahjusummast. «Sellise varguse eest võib karistada rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistusega,» selgitas Aava. Vargusi pannakse toime erinevatel põhjustel – alkoholisõltuvuse küüsis olevad inimesed varastavad alkoholi, noorukid võivad panna toime vargusi selleks, et tõestada oma staatust grupis, ent leidub ka neid, kes varastavad, et kõht täis saada.

TOP 10 2020. aastal politseis registreeritud süstemaatilised vargused maakonniti augusti seisuga:

904  - Harju maakonnas

329 – Ida-Viru maakonnas

227 – Tartu maakonnas

108  - Pärnu maakonnas

 86 – Lääne-Viru maakonnas

 38 – Viljandi maakonnas

 36 – Saare maakonnas

 27 - Lääne maakonnas

 24 – Võru maakonnas

 20 - Valga maakonnas

Kulu, mida pisvaras riigile tekitab

Justiitsministeerium koostas 2011. aastal analüüsi selle kohta, kui palju niiöelda aega ja raha nõuab pisivarguste menetlemine.

Analüüsist selgus, et poevarguste kriminaalasja menetlemiseks kohtueelses menetluses kulub keskmiselt 7,5 tundi. Menetlusajast kolm neljandikku kasutab politsei ning ühe neljandiku prokuratuur.

Kõige ajamahukamaks tegevuseks kohtueelse menetluse läbiviimisel on üldine toimikumaterjalide vormistamine ning tegevuse koordineerimine, milleks kulub kauplusevarguse puhul 3,1 tundi

Kohtueelse menetluse läbiviimine maksis toona kauplusevarguse puhul 191 eurot. Kinnipidamiskuluta ulatus summa 160 euroni

Keskmine kulu tüüpilise kauplusevarguse menetlemiseks ilma kinnipidamiskuluta on suurim Põhja piirkonnas (163 eurot) ning väikseim Lõuna piirkonnas (123 eurot).

2010. aastal ulatus kauplusevarguse kohtueelne maksumus 740 000 euroni.

Näiteks selgus analüüsist veel, et korrakaitsjatel kulus sündmuskohale sõidu ja kahtlustatava transport menetleja juurde keskmiselt tund aega. Kahtlustatava läbivaatusele kulus korrakaitskatel keskmiselt aga 30 minutit ning kinnipidamisele ja kinnipidamise protokolli koostamisele 23 minutit. Menetlejal kulus aga viimastele toimingutele minut rohkem. 

Menetleja jaoks olid kõige ajamahukamad näiteks kinnipidamisasutusse sõitmine (81 minutit), kui kahtlustatav või tunnistaja asus sealning dokumendi,objekti või asitõendi vaatlus, fototabeli ja protokolli koostamine (53 minutit).

Prokuröril kulub pisivaraste puhul aga enim tööaega vahistamistaotluste vormistamisele (70 minutit). 

30 minutit kulub prokuröridel näiteks läbirääkimistele kokkuleppe sõlmimiseks ja sama palju aega kulub ka süüdistusakti või kokkuleppe koostamisele.

Kokku kulub korrakaitsjatel keskmiselt ühe poevargaga tegelemiseks 2 tundi ja 2 minutit, menetlejal 3 tundi 37 minutit ja prokuröril 1 tund ja 47 minutit. 

Tagasi üles