Eestlased on kodumaalt lahkunud juba alates 19. sajandist, mil tekkis võimalus maailma näha. Alguses tehti seda uudishimust ja lootusest paremale tulevikule, hiljem hirmust vabadus kaotada. Kuid hirmu ja paanika aeg lõppes Eesti taasiseseisvumisega, kui saime võimaluse uuesti oma riiki üles ehitama hakata. Aga ka siis nägid paljud eestlased vajadust kodumaalt lahkuda. Miks?
Minu mõte on tuua Eestis elavate inimesteni lood tavainimestest, kes ühel või teisel põhjusel Põhja-Ameerikasse kolisid. Pärast Eesti taasiseseisvumist ning piiride avanemist on paljud eestlased alates 1991. aastast mööda maailma ringi rännanud, otsustades siis ühel hetkel pikemalt paikseks jääda. Mina tahan nende lugudega välja tuua põhjused, miks inimesed lähevad Põhja-Ameerikasse elama ajal, kui Eesti riik on vaba ja kuhugi põgeneda vaja pole, nagu näiteks teise ilmasõja ajal.
Täiesti tavalised eestlased räägivad oma loo sellest, miks nad Eestist ära läksid, miks nad läksid just Põhja-Ameerikasse ja mis elu nad seal elavad. Kõikidel on erinevad kogemused ning on põnev kuulda ja näha, mida eestlased kaugel välismaal, oma uuel kodumaal, teevad.
Esimene lugu rääkis ettevõtjast ja ujujast Merle Liivandist, kes on Ameerika Ühendriikides elanud kaheksa aastat. Teine lugu räägib Mait Kalmusest (44), kes tahtis maailma näha, keeli õppida ning praktiseerida inglise keelt. Maidu, kes kasutab uues kodus nime Mike Calamus, jaoks hakkas rännak 2002. aastal.
«Erinevate asjaolude tõttu sattusin elama väiksesse kuurortlinna Lõuna-Inglismaal nimega Exmouth. Väikelinna rahulik elustiil, sõbralikud elanikud ja selline «vanaheainglismaa» hõng sobisid toona mulle väga hästi,» selgitas Mait enda valikut.
Kuigi Mait oli iga päev koolis inglise keelt õppinud, siis vaevas teda sama probleem nagu kõiki Eesti noori – keele praktiseerimiseks lihtsalt ei olnud võimalust.