Eestlased on kodumaalt lahkunud juba alates 19. sajandist, mil tekkis võimalus maailma näha. Alguses tehti seda uudishimust ja paremast tulevikust, hiljem hirmust vabadus kaotada. Kuid hirmu ja paanika aeg lõppes Eesti taasiseseisvumisega, kui saime võimaluse uuesti oma riiki üles ehitama hakata. Aga ka siis nägid paljud eestlased vajadust kodumaalt lahkuda. Miks?
Minu mõte on tuua Eestis elavate inimesteni lood tavainimestest, kes ühel või teisel põhjusel Põhja-Ameerikasse kolisid. Pärast Eesti taasiseseisvumist ning piiride avanemist on paljud eestlased alates 1991. aastast mööda maailma ringi rännanud, otsustades siis ühel hetkel pikemalt paikseks jääda. Mina tahan nende lugudega välja tuua põhjused, miks inimesed lähevad Põhja-Ameerikasse elama ajal, kui Eesti riik on vaba ja kuhugi põgeneda vaja pole, nagu näiteks teise ilmasõja ajal.
Täiesti tavalised eestlased räägivad oma loo sellest, miks nad Eestist ära läksid, miks nad läksid just Põhja-Ameerikasse ja mis elu nad seal elavad. Kõikidel on erinevad kogemused ning on põnev kuulda ja näha, mida eestlased kaugel välismaal, oma uuel kodumaal, teevad.
Esimene lugu räägib ettevõtjast ja ujujast Merle Liivandist, kes on Ameerika Ühendriikides elanud kaheksa aastat.
USAsse läks Merle kohe pärast keskkooli lõppu, aga, nagu ta ise ütles, siis ta ei soovinudki sinna alguses minna.
«Mul oli võimalus ennast arendada ja sporti teha Floridas, aga eneseusku mul väga polnud. Mu ema uskus minusse kõige rohkem. Ta andis mulle lennupileti ja kohvri ning ütles, et usub, et ma saan Ameerikas hakkama,» selgitas Merle ja lisas, et tagasivaadates oli minek parim otsus.
Merle elab Florida osariigis ning kulgeb peamiselt kahe linna, Fort Lauderdale ja Miami vahel. Ta aga leiab, et kodu on igas linnas, kuhu viib lennuk ja kus on vesi.