VAHUR JOA INTERVJUU Mis on lantimiskunst, kuidas on seotud vägistamine ja «Uinuv kaunitar»? Teemat avab noor näitleja Maarja Tammemägi

Vägistamine, korgijook ja naiste vastu suunatud vägivald ei ole ainult ajakirjanduse teema. See on jõudnud ka dramaturgiasse. Lavastuses «Kiskja» mängiv noor näitleja Maarja Tammemägi aitab lavastaja Helen Rekkori visiooni teatrilavadele tuua.

Maarja Tammemägi (26) on Tartust pärit, kuid praegu Viljandi kultuuriakadeemias näitlemist õppiv neiu, kes teeb kaasa lavastaja Helen Rekkori loodud lavastuses «Kiskja», mis räägib inimeste loomalikust poolest.

Siinkohal on huvitav märkida, et mina ja Maarja teame teineteist juba varajasest lapsepõlvest. Tema ema oli algklassides minu muusikaõpetaja ja väike Maarja käis tal mõnikord tööl kaasas. Me ei olnud teineteisega ligi 15 aastat kokku puutunud, aga nüüd, pärast kõiki neid aastaid, ühendas meid korgijooki puudutav teema. 

Rääkides Maarjaga sellest aktuaalsest ja kriitilise sisuga näidendist, tutvustas Maarja natuke ka lavastuse ülesehitust, kuidas ta selleks valmistus ning mis teda kõige enam üllatas. Ühiskonnas on mitmeid valukohti ja probleeme, millele tuleb seoses korgijoogi pruukimisega tähelepanu pöörata. Kompaktse intervjuu jooksul pakkus näitlejanna välja, mis võiks selle epideemida üks lahendus olla.

Maarja Tammemägi rääkis, et ta ei olnud enne lavastust vägistamisprobleemiga kokku puutunud. Foto: Margus Ansu

Räägi mulle natuke sellest etendusest «Kiskja». Millest see räägib? Mida see endast kujutab?

Meie lugu balansseerib inimlikkuse ja loomalikkuse piirimail. Sellest, mis siis peab juhtuma, et üks indiviid oma inimlikkuse kaotaks. Me oleme selle üles ehitanud põnevusloona, millest ma väga palju reeta ei tahaks. Aga see on korgijoogist ja üldse peokultuuri tumedamast poolest.

Lavastaja on Helen Rekkor ja dramaturg Mihkel Seeder.

Me tegime selle devising-meetodil ehk kui me alustasime sellega, siis me saime vaid teada, mis on meie tegelaste nimed. Väga palju taustalugu me ei teadnud.

Läksime proovidesse, kus iga näitleja teadis miskit väikest juppi ja me lihtsalt hakkasime mängima. Need asjad, mis meie tegelastega olid juhtunud, need selgusidki alles kohapeal. See on nii põnev vaatajale kui meile, kes me seal osaleme. Niimoodi on see üles ehitatud. Loos endas on draamat, põnevust ja huumorit.

Pilt lavastusest «Kiskja». Esiplaanil Maarja Tammemägi. Foto: Erakogu

Kust tuli idee selline lavastus teha?

Helen rääkis meile sellest. Ta kogus lugusid selle teema kohta ja tuli välja, et see on küllaltki sage nii tema tuttavate kui kaugemate inimeste seas. Tema tuttavatel möödus asi õnnelikult, nad kas viidi koju või haiglasse.

Aga on väga palju juhtumeid, mis on halvemini lõppenud, ja üks juhtum on Eestis vist lõppenud ka surmaga. Sõbrad toimetasid inimese küll koju, aga ta ikka suri mürgituse tagajärjel kodus. Sealt see idee on tulnud.

Seoses selle teemaga tegime meie ka taustauuringut teemadesse, mis minu jaoks olid täiesti võõrad. Kuigi ma käin ikka mõnikord väljas, siis ma ei olnud kuulnudki sellisest asjast nagu pick-up artists ehk lantimiskunstnikud.

Või toksiline või mürgine mehelikkus. Ja «vägistamiskultuur» ka. Ma ei olnud selliseid termineid varem kuulnudki. Minul on vedanud, et ma ei ole pidanud ise selliste asjadega kokku puutuma.

Mis see «vägistamiskultuur» siis on? Selle juured peituvad meie enda kultuuris. «Uinuva kaunitari» muinasjutu originaalis ju räägitakse sellest, kuidas mees vägistab magava naise ja eostab talle lapse. Pluss siis ka kõik filmikuvandid sellest, kes on maskuliine mees, ja et ta teeb naisega, mida soovib. Ning seda peetakse kuidagi ohtlikult seksikaks.

Toksiline maskuliinsus ongi see, mis paneb soorollid paika, kus naine on objekt, kasutatav, tehtav, ja mees on allutaja, vallutaja. Mehel pole mitte mingisugust emotsiooni, sest see on nõrkuse märk. Sellised normid ju tänapäeva ühiskonnas mingil määral ka eksisteerivad. Räägitakse sellest, kes on ikka see tõeline mees ja milline tõeline naine. Kõik sellised piirangud soodustavad seksuaalvägivalda ja ärakasutamist.

Minu jaoks oli ka täielik üllatus, kui ma hakkasin seda teemat uurima. On olemas selline liikumine nagu Incels, kes süüdistab naisi selles, et nad valivad alati alfaisase ja nendega kunagi vahekorda ei astu ehk beetaisaseid ei valita. Tänu Internetile on võimalik kõikidel maailma incelidel ühistes kommuunides liituda, mis on väga paljuski naissugu alavääristavad ja objektiseerivad.

Isegi üks koolitulistaja Ameerikas oli ühe Inceli kogukonna liige, kes tegi enne rünnakut video, kus ta lubas maha lasta kõik blondid tütarlapsed, kes on talle ei öelnud või teda kuidagi alavääristanud. Ma vaatasin ühte intervjuud ühe Inceli kogukonna liikmega ja ta ütles, et seal kogukonnas on see ründaja paljude seas tõstetud kangelase rolli, et ta midagi sellist tegi.

See on väga halb ja vastik vägivalla loomine ja taastootmine põhjustest, mis ulatuvad tegelikult väga sügavale ajalukku.

On oluline ka teada, et mitte ainult naised ei ole ohvrid, vaid ka mehed on ohvrid.

Maarja Tammemägi pidi lavastuseks valmistumisel lugema toksilise maskuliinsuse, incelide ja vägistamiste kohta. Foto: Margus Ansu

Siin peaks täpsustama seda, et ka mehed võivad vägistamise ohvriks langeda, mitte ohvrid ei ole need, kes teisi ründavad.

Just-just! Ka mehed võivad vägistamise ohvriks langeda ja just korgijoogitamise ohvriks. Mehi tihti ei korgijoogitata mitte seksuaalse rünnaku eesmärgil, vaid röövimise või mõne muu rünnaku tõttu. Mõnest juhtumist me teame, aga kui paljud mehed julgeksid rääkida sellisest asjast. Meil on jah selline alfaisaste kultuur.

Mulle meeldis, kuidas lavastaja Helen Rekkor rääkis meelelaadist, mille kohaselt naised ei tohi oma jooki niisama kuskile jätta ega isegi pidudel käia ja nn litsakas olla, et sellest võiks saada meelelaad mitte vägistada.

Kõik see alfaisasus käib mürgise mehelikkuse juurde. Mees ei tohi emotsioone näidata. Mees peab olema mees. Kõik sellised kuvandid, mille me oleme ise loonud... Võib-olla oleks abiks, kui me loobuksime nendest.

Ma liigun ise sellises ringkonnas, kus ma tugevate soorollide ega naiste objektiviseerimisega kokku ei puutu. Ma ei ole elus ise sellega palju kokku puutunud.

Eks see juhtugi teatud valdkondades. Jah, neid juhtumeid on ka, kus keskastmejuht vägistab mõne oma töötaja või alluva. Aga nii palju, kui mina kuulnud olen, siis vägistajad on 20. eluaastate alguses olevad mehed, kes on karjääri tegemise alguses või kes teevad füüsilist tööd. Neil on tekkinud sisemine frustratsioon, mida nad tahavad välja elada. Ja nende sisemine loogika ütleb, et ainuke viis, kuidas nad saavad frustratsiooni välja elada, on kellegi teise elu ära rikkumine. Tihti ei ole vägistamine seksuaalse alatooniga, vaid vajadus võimu näidata.

Jah, sest nagu sa ka ise ütlesid, vägistaja ei ole arglik noormees, kes ei saaks naisi. Vägistamine on ikka väga konkreetne enesele allutamise mehhanism, mis on väga õudne. Seda lavastust tehes ma olen muutunud ka väga skeptiliseks klubis või väljas käimise suhtes.

Ma kunagi vaatasin sellist asja nagu lantimiskunst, mis on ka väga huvitav haru. Seal on suured gurud, kes õpetavad meestele, kuidas läbi psühholoogiliste aluste oma kestast välja tulla ja inimestega suhelda. Mitte ainult naistega, aga üldse inimestega. Ja kuidas sotsiaalses ühiskonnas hakkama saada.

Aga on olemas ka sellised gurud, kes räägivad, kuidas saada võimalikult lihtsate vahenditega võimalikult palju naisi voodisse. On terminid, mida kasutatakse, ja mind üllatas, et see on nagu omaette teadus, kus näidatakse, kuidas kõik see elu käib. Kui ma olen pärast seda välja sattunud, siis mul on kõigi suhtes kahtlus, et äkki neil kõigil on oma agenda.

Need olukorrad on ju tegelikult päris kerged juhtuma. Jätad oma joogi valveta ning pärast ei ole seda võimalik enam tuvastada. Roofie on välismaal levinud, see on kauem veres, aga GHB kaob sealt kiiremini.

Kuni kümme tundi, ütleb politsei.

Ja siis ei saa arstid midagi teha, sest analüüs ei näita ja politsei ei saa midagi teha, sest analüüs ei näita. See on ju absurdne olukord. Mida teeb see inimene, kes on sellises situatsioonis? See on vast kõige hirmutavam.

Maarja Tammemägi jagas talle räägitud kogemusi, kus isegi ohvrite oma sõbrad uimastavad kaaslasi. Foto: Margus Ansu

Seda on jah hirmuäratavalt lihtne kasutada. Mulle räägiti mõni aeg tagasi, kuidas üks baarmen oli seda otse leti tagant kliendi joogi sisse lisanud.

Väga huvitav on see, et viimasel ajal on palju liiklema hakanud jutte, kus oma tuttavad kasutavad seda pulli pärast. Mingi lugu oli sellest, kuidas aiapeol oli keegi joogivee sisse seda ainet pannud. Seal aiapeol olid ka naised, kes olid rasedad, inimesed, kes pidid autorooli istuma, ning ka need inimesed, kes muidu alkoholi ei tarvita, võtsid seda vett.

Helen rääkis ka ühe loo, kus tema tuttav sai kahe sõbrannaga juhuslikult tänaval kokku ning ta tundus olevat väsinud. Sõbrannad ütlesid, et nad toovad talle pokaali veini.

Naine jõi veini ära, aga siis tundis, et on kuidagi väsinud, ja läks ikkagi koju ära. Hommikul ärkas värinate ja iiveldusega, mis GHB tagajärjel võib tekkida. Ta mõtles ka, et kust ta seda võis saada, sest ta oli ka kodus ära kukkunud. Siis ta helistas neile sõpradele ... neile tuttavatele ja uuris, kas nemad teavad sellest midagi. Nad ütlesid, et jah, nemad panid. Ta tundus olevat kuidagi väsinud ja nad tahtsid, et tal lõbusam oleks. Selleni mõtlematus viib.

See on ka üks asi, millest me oma lavastuses räägime, mis paneb ühe inimese teiselt vaba tahet võtma ja sooritama sedamoodi vargust, mida ei ole enam võimalik tagasi anda.

Keda sina lavastuses mängid?

Minu tegelaskuju nimi on Birgit ja ma olen selline noorem, 25-aastane tütarlaps, kes tuleb Prantsusmaalt tagasi külastama oma õde ja isa. Minu õde mängib Kaisa Selde. Etenduses mängivad veel Ago Soots, Liisu Krass ja Meelis Põdersoo.

Kaisa Selde on siis see, kes ohvriks langeb?

Ei, seda ma ei saa öelda, kes ohvriks langeb (naerab). Seda tuleb vaatama tulla. Lugu on üles ehitatud nii, et vaatajal oleks põnev. See võiks olla üleskutse ka kõikidele, kes ei ole ammu teatris käinud, eriti noored, kes satuvad mõnikord ööellu. See oleks hea ja huvitav vaatamine, võib-olla ka natuke ennetustegevust.

Sa enne ütlesid, et kui te hakkasite etendust tegema, siis te ei teadnud, mis rolli te mängima hakkate või mis üldse saama hakkab. Aga kuidas sa oskad sellisel hetkel rolliks valmistuda? Mida sa teed?

Ei valmistunudki (naerab). Helen andis meile artiklid ja teemad, mida uurida ja nende seas olid toksiline maskuliinsus, toksiline naiselikkus ja kõik incel'id, mida ma enne rääkisin. Me teadsime, et see tuleb selles temaatikas.

Aga me ei valmistunud, sest ta palus, et me ei valmistuks. Jooksvalt tegime iga päev ühe või kaks stseeni. Iga stseeni jooksul sosistas Helen igaühele kõrva, mis on tegelaste tahtmine või mida nad peavad stseeni jooksul tegema. Kõik tegid oma asja. Nädala ajaga vist tegime tiiru peale ning siis saime teada, mis on meie tegelasega algusest peale juhtunud.

See oli nagu väga haarava seriaali vaatamine. Kogu aeg ootad järgmist proovi, et näha, mis edasi saab. Me loodame vaataja viia samasugusele teekonnale. Me oleme temast sammu võrra eespool ja nad ootavad, mis nüüd edasi saab. See on küllaltki filmilikult tehtud lavastus, kus publik on ka küllaltki lähedal.

Maarja Tammemägi arvas, et «Kiskja» võtab ta emotsionaalselt rohkem läbi, kui tegelikult läks. Foto: Margus Ansu

Kui tavaline selline lavastuse ülesehitusprotsess on, kus näitlejad ei tea midagi, mida nad tegema peavad?

Mina ei ole devising-meetodiga mitte kunagi varem kokku puutunud. Julgeksin öelda, et see ei ole väga tavaline. Aga see on kindlasti väga vabastav ning käivitab kindlasti teised meeled, mida tavaline proov ei käivitaks. Need emotsionaalsed kaared ka, mida tegelased peavad läbima, need tulid ka kuidagi lihtsamalt kui mõnes teises protsessis.

Mitmes lavastus see sulle on? Kui palju sa oled näitlejatööd teinud?

Ma lõpetan nüüd kooli selle suve alguses. Meil on ka diplomilavastust olnud. Tegin Ugalas «Primaverat» ja «Lumekuningannat». Eks neid mingi seitsme kandis ikka ole. Ma loodan, et ma ei liialda. Ma ei tea täpselt. Eks kooliga seda kogemust ikka tuleb. See on äärmiselt tänuväärne, et me oleme saanud teha erinevaid asju.

Kui sinu varasemad kogemused kokku võtta, siis kui emotsionaalselt kerge või raske «Kiskja» tegemine on? Tegu on ju äärmiselt raske teemaga.

Ma ei oska teistega võrdlusesse panna, sest kõik teemad on olnud nii erinevad, aga see teema on minu jaoks väga raske, sest ma inimesena kardan seda asja. Mul on väga raske aru saada inimestest, kes käituvad niimoodi, kes on vägivaldsed ja võtavad inimestelt omavoliliselt vaba tahte.

Ma pelgasin seda teemat, aga Helen tegi selle ootamatult kergeks. Kartsin, et see tuleb sügavam, emotsionaalne krahh, ja seda on väga-väga raske mängida. Aga kuna lavastuse ülesehitus ja meetod olid tavapärasemast teistsugused, siis ... lavastus võtab ikka emotsionaalselt läbi, aga see ei ole nii raske, kui ma arvasin.

See vägistamise teema. Ma ei saa aru, kuidas saab teisele inimesele nii teha. Minu maailmapildiga ei sobi see kuidagi kokku. Selline arutu käitumine, enda teisele peale surumine, kui ohvril ei ole isegi võimalust ei öelda. Ta on kuskil sült.

Ja «vägistamiskultuuriga» seoses. On ju olemas sellised pornosuunad nagu sleeping girlfriend, kus naised magavad, on pilditud ja meesterahvas teeb, mida soovib. Aga kus me garanteerime, et ta ongi girlfriend. Kõik selline asi annab hoogu juurde.

Nüüd, kui sa ütlesid, et on olemas sellised magava tüdruksõbra pornosuunad, siis ma jäin mõtlema, et lavastatakse ka ju vägistamise žanri all stseene. Sellega seoses tõid sa väga hea mõtte välja, et see naine, kes seal videos magab, me ju ei tea, kas tema teab, mis temaga tehakse. Tavaliselt need, kes vägistamise videos osalevad, nemad teavad, mis toimub, nemad on varem kõik kokku leppinud, aga selle magava tüdruksõbra juures ongi küsimus, kas need on väga hästi lavastatud või ongi päris.

On ju ka olemas igasuguseid koduvideode suundi. Minu jaoks on kõik see väga hirmutav. Ma üritan vabal ajal selle peale nii palju mitte mõelda. Aga mul on hea meel, et ma sain selles lavastuses kaasa lüüa. Kui noored tulevad seda vaatama, siis äkki on nad tulevikus ettevaatlikumad, äkki nad on empaatilisemad.

Parim lahendus on teisi inimesi enda ümber märgata. Kui sa näed klubis kedagi ärakustumise äärel, olgu ta naine või olgu ta mees, minna tema juurde ja veenduda, kas temaga ikka on kõik hästi, vaadata, kas need inimesed, kes tal juures on, ikka on tema sõbrad. Märgata ja aidata. Ma arvan, et see on kõige parem vahend sellise vägivalla vastu.

Maarja Tammemägi ütleb, et korgijoogiohvriteks võivad langeda ka mehed. Foto: Margus Ansu

Ma olin Naiivis siin Tartus. Üks minu tuttav tütarlaps kustus kuidagi ära. Me olime alles saabunud ja me ei teadnud, mis temaga juhtus. Kas ta oli eelnevalt joonud, oli ta väsinud? Aga siis mul oli hea näha, kuidas ümberkaudsed inimesed reageerisid sellele, nii meesterahvad kui naisterahvad, ja küsisid meie käest, kas me tunneme teda, kas me saame talle järele kutsuda kedagi.

Kui me talle ühe noormehe lõpuks järele kutsusime (see oli tema elukaaslane), siis need võõrad inimesed tahtsid, et ta tõendaks kuidagi seda, et ta on see, kes ta on. Ja see on väga tore ja õige käitumine. Esimene asi on minna kiirabisse, et kohe saaks vajalikud analüüsid tehtud.

Teie lavastus on nüüd sattunud ajale, kus uudistes on Marti Kuusiku tagasiastumine. Ta pidi ministriametist loobuma, kuna temal lasub koduvägivalla süüdistus. Kas teie lavastusele tuleb kasuks see, kui meedias on aktuaalne teema mõni teie teemaga haakuv uudis või on see eraldiseisev lugu?

Iseenesest on tore, kui haakub, aga minu arust on kogu korgijoogi ja vägivalla teema praegu aktuaalne. Eriti just noorte jaoks, kes elavad kiiret elu. Meil on kiirtoit, me saame uudiseid kiirel viisil, me võtame kõike piltidena vastu ... siin tekib küsimus, kas siis korgijook on kiirseks?

Tänapäeval on äärmiselt aktuaalne, kui vastutustundetult seda tehakse. See ei piirdu vaid klubiringkondadega, vaid see jõuab ka vabaõhuüritustele. See on aktuaalne niikuinii. Aga kui juhtuvad siia otsa veel mingisugused teemad, siis seda enam.

Kui palju teil praeguseks etendusi olnud on?

Etendusi on olnud ... esietendus oli 24. aprillil ja ma arvan kuskil neli-viis.

Kes etendust enamasti vaatamas käivad? 

See on väga huvitav. Meil on see seinast seina olnud. Meil on noori, meil on keskealisi ja ka vanemaid inimesi. Väga üllatav ja tore on tagasiside. Ka vanemad inimesed leiavad, et etendus on väga põnev, nad elasid sellele terve etenduse aja kaasa ning nad ei osanud lõppu ette aimata. Tore, et see teema kõnetab mitte ainult noori.

Maarja Tammemägi tõi välja, et korgijoogi teema on kogu aeg aktuaalne. Foto: Margus Ansu

Ja sellega meie intervjuu lõppes.

Need inimesed, kes ei ole meedia vahendusel korgijoogi, vägistamiste või naiste vastu suunatud vägivallaga kokku puutunud, lähevad loodetavasti seda lavastust vaatama, sest tegu on olulise teemaga, mida ei tohiks kunagi ära unustada.