Nädala plaat: Kosmikud «Öö ei lase magada»

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kosmikud

FOTO: promo

Kosmikud
Öö ei lase magada
(Viska Mulda)

Hinne 4

Depressiivsus ründab jälle!

Kosmikute uue plaadi esmakuulamisel tabasin end mõttelt, et kas mulle valetatakse. Kas see paatoslikuna näiv süngus, need täiesti pimedasse tuppa vangistatud kõlapildid, sõnad, mis on lausutud surija suilt, on ehedad, kas kutid mõtlevad ikka päriselt nii või on tegu võltsi diibindusega? Hendrik Sal-Saller peidus raseda lindnaise võltssulgedega kaetud naha all. Joy Divisioni kõla ja Kino meloodiate sümbioosi taga peitub Smilers?

Kui nüüd aga kriitik nupust (jah, on selline nupp) välja lülitada ja vajutada sisse tavaline kuulaja, siis ma usun Kosmikuid! Kriitikuna kuulates valdab mind paranoia, kuulajana aga rahulolutulv. Ja kurat, mulle see mitmeplaanilisus meeldib! Eriti sitt album ikka, millel on ainult üks uks (ja mitte ühtegi akent), kust sisse minna.

Mitmepalgelisus toidab ka Kosmikute uut albumit. Esmalt muidugi saund. Sellest rääkides mainin ära ühe stuudio, nimelt linnahalli Matrixi stuudio, millest on viimati astunud välja Psychoterror ja veidi varem näiteks Ultima Thule. Selle koha pealt ei kobiseks üldse, saund on cool, toores, võimas ja mitte ülepakutud. Kuigi, kui mina oleks Kosmikute bassimees (kelleks on Kõmmari), siis vajutaks ikka raskemalt neid keeli. Tuleks juurde veel rohkem tummisust (mitte et seda vähe oleks). Tooks näite Nirvana plaadilt «Nevermind», kus bass viib edasi ja juhib, kuid ei tapa teisi pille. Bass teadis oma kohta. Konkreetsel plaadil on bass rohkem kuri uriseja tagaplaanil.

Saundi poolelt tooks esile loo «Hirm meid hoiab koos». Loo kitarririff on eriline pärl, ilma vintage-kraamita (mida on linnahalli stuudios nii et tapab) oleks see riff läila Bon Jovit meenutav plõnnimine. Vast isegi kõige huvitavam lugu, kuigi vist on mõeldud kõige popimana. Et publik transis jõnksutamise vahelduseks ka näppu saaks visata.

Olulisim aspekt on Kosmikutel ikka endiselt lüürika. Sõnade autor on Mait Vaik, kes on geenius! Aasta lüürikaauhind! Muidugi, kui välja arvata PJ Harvey kõva sõnaga plaat «Let England Shake». Ega laulupealkirjades selliseid ootamatusi nagu «Sel poisil oli raske veretõbi» enam ei ole, aga polegi tähtis. Sõnad pakuvad seda esteetilist ilu, mida peab heliteos sisaldama.

Võta «Ei rõõm, ei valu, vaid hirm meid hoiab koos, kõik on vaid hetk ja endi üledoos» loost «Hirm meid hoiab koos». Puhas poeesia! Minu väikse valge seinakella seierid näitavad 2.16. Ning mu silme ees jooksevad pildid, mida tekitavad Kosmikute muusika ja lüürika. Rafineeritud kujutlusvõime edasiandmises on tüübid meistrid.
 

Tagasi üles