Siiri Rebane, Elukiri
Ükskord saabub päev, mil lapsed kodunt lahkuvad. Ja see ongi normaalne, me kasvatame lapsi mitte endale vanaduspõlve seltsilisteks, vaid nende endi iseseisvaks eluks. Lapse suureks saamine ei peaks ju kellelegi üllatus olema, ometi juhtub, et vanemad ei oska tühjaks jäänud „pesas“ endaga midagi ette võtta. Elukiri vestles psühholoog Helle Niiduga.
Laste kodunt lahkumine – normaalne asjade käik
Väljend „tühi pesa“ võeti psühholoogias kasutusele juba mitukümmend aastat tagasi, kui uuriti depressiooni all kannatavaid naisi. Kui emaroll saab otsa, siis osa naistest, kes on oma tuleviku suhtes kahtlevad ja ebakindlad, elab laste kodunt lahkumist nii raskelt üle, et lõpuks väljendub see depressioonis.
„Tühi pesa on emotsionaalselt väga laetud mõiste,“ nendib Niit.
Ajaliselt satub laste kodunt lahkumine sageli kokku ka menopausiga, mis on omakorda väga emotsionaalne periood – palju meeleolukõikumisi, füüsilisi vaevusi ja negatiivseid emotsioone muudkui kuhjub.
Raskemini mõjub laste kodunt lahkumine naistele, kes on end emarollile täielikult pühendanud. Laste äraminek tähendab neile ilmajäämist oma põhirollist, uues olukorras hakkamasaamiseks neil naistel väga head plaani pole.
Tühja pesa teema ei puuduta siiski vaid naisi. Ka isad elavad seda üle ning neilgi on sel perioodil hormonaalseid muutusi, kuigi mitte selles vormis ja ulatuses nagu naistel. Tühja pesa sündroomi all kannatavad isad, kes pole rahul oma abieluga – laste lahkumise järel tekkivat tühjust pole millegagi täita.
Kui abikaasadel on hea kontakt, siis vastastikku toetatakse teineteist ja elu läheb edasi ka kahekesi jäädes, sest kahekesi on, mida teha.
Laste kodunt lahkumist ei tohiks käsitleda kui mingit katastroofi. See eluetapp on vanematele ju oodatudki: me kasvatame lapsi selleks, et nad ükskord iseseisvat elu alustaksid, mitte selleks, et neid alatiseks enda külge siduda. Tühjaks jäänud pesa tõestab vanematele, et nad on oma ülesandega hakkama saanud: lapsed tulevad ise toime.
Loomulikum on see eluetapp neile vanematele, kel on elus ka teisi rolle või teisi tegevusvaldkondi. Ega Eestis polegi ju palju naisi, kelle ainsaks kohustuseks on vaid laste kasvatamine, meil käib enamik naisi tööl. Kui naistel on tööd ja tegevust mujalgi kui kodus, siis pole laste kodunt lahkumine nii kurvastav ja on lihtsam näha uut perspektiivi, ütleb Niit.
Aga see näiline vabadus, mis ees terendab, sõltub ka muust sellesse eluetappi kuuluvast. Võib juhtuda, et just selles vanuses seistakse esimest korda silmitsi terviseprobleemidega või oma vanemate haigustega ja nende eest hoolitsemise vajadusega. Lapsed küll lahkuvad kodunt ega vaja enam hoolt, aga abi ja toetust võivad hakata vajama vanemad. Niidu sõnul on see nii emotsionaalselt, sotsiaalselt kui finantsiliselt suur koormus. Väga häid lahendusi pole, keerulisemaks teeb olukorra see, et eakad vanemad tahavad iga hinna eest oma koju jääda, kuigi seal elamine võib neile üle jõu käia. Kõik otsused, mida ja kuidas teha, võivad kaasa tuua palju üle- ja läbielamisi.
Laste kodunt lahkumine toimub sageli eluperioodil, mil on teisigi elumuutusi. Lootus ja kujutlus, et mida kõike küll saab teha, kui lapsed on suureks saanud – elame teistmoodi, lubame endale reise või harrastusi – võib puruneda, kui tervis hakkab jukerdama või märkame, et füüsiline vorm ei võimalda enam kõike soovitut teostada.
Millal on õige aeg?
Keeruline on öelda, mis vanuses on lastel õige kodunt lahkuda. Pole muud piiri kui 18 aastat, mil laps on tunnistatud iseseisvaks kodanikuks koos kõigi õiguste, kohustuste ja vastutusega. Niit pakub, et keskkooli lõpetamise aeg on umbes see nii-öelda õige vanus kodunt lahkumiseks. Aga alati ei saa ka öelda, et 16 on liiga vara, see sõltub lapse ja ka vanema küpsusest, lisab ta. Liiga vara on siis, kui laps pole veel iseseisvunud, kui ta sõltub veel vanemaist, nende hoolitsusest.
Laste iseseisvumine muutub võimalikuks siis, kui nad on kätte saanud eluks vajalikud oskused. Enam-vähem normaalseks peetakse, et nad on saanud keskhariduse või mingi ameti oskused, see on pagas, millega iseseisvat elu alustada.
Liiga vara kodunt lahkumist tuleb ette seoses mujale õppima minemisega või äärmuslikumatel põhjustel – näiteks suhtekriiside tõttu. Mõni laps sisuliselt põgeneb kodunt, kasutades selleks väliselt täiesti aktsepteeritavaid viise, näiteks õppima asumist teise Eesti otsa. Mõni valib ükskõik mis eriala, peaasi, et saaks kodunt ära.
Kodunt põgenevate laste vanemad on Niidu hinnangul kas ahistavalt ranged või ahistavalt armastavad. Teismeliseiga on raske ning vanematele ei tohiks olla üllatuseks, et see ükskord tuleb.
„Kui teismeliste laste vanemad ehmatavad sellest, et seni korralikult käitunud laps hakkab enda ja vanemate vahele järsku piire tõmbama – mis kuulub lihtsalt selle vanuse juurde –, ja hakkavad ülemäära kontrollima, mida laps teeb, kellega ja kus on, kui usaldust lapse suhtes pole, siis eelistabki laps parem kodunt lahkuda. Liigne kontrollimine, mõeldes justkui lapse huvidele ja soovides talle parimat, võib suhted vanemate ja laste vahel täiesti ära rikkuda. Halb on nii liigne hoolitsus kui hoolitsemata jätmine,“ tõdeb psühholoog.
Niit oletab, et ilmselt hakkab sagenema hoopis teine võimalus, et lapsed jäävad liiga kauaks koju. Juhtub ka, et nad on küll läinud, aga eluraskustesse sattudes tulevad koju tagasi. See paiskab kodu ja vanemate elu segamini. On kujutlus, et kui laps tuleb koju, läheb elu edasi nagu enne – et laps on ülalpeetav –, aga see pole enam nii. See pole enam see laps, kes kasvas ja käis vanemate juurest koolis, see on noor täiskasvanu hoopis teistsuguste kogemuste, ootuste ja harjumustega. Selles olukorras on raske nii vanemail kui täiskasvanud lapsel.
Jõuetuks jooksnud suhe laguneb
Tühi pesa on perekonna elu arengus etapp, mil tuleb peresisesed rollid ja tegevused ümber kujundada. See on pereelus muutus, mis tõenäoliselt on positiivse tulemiga, sest jääb rohkem aega, energiat ja raha nendeks asjadeks, mida varasematel eluetappidel on edasi lükatud.
Kui paarisuhe on selleks ajaks aga sisuliselt purunenud, kui elatakse koos vaid laste pärast, siis sellise suhte puhul pole laste kodunt lahkumine tõenäoliselt positiivne muutus: nüüd peavad kaks võõraks jäänud inimest vaid teineteisele otsa vaatama.
Laste äraminek näitab lõpuks nii-öelda must valgel kätte, kas ja kui palju on vanemad veel omavahel seotud. Teineteisest võõrandunud paar kas lõpetab oma suhte või jätkab kumbki lihtsalt ühise katuse all oma elu elamist.
„Mõnikord inimesed ise ei märkagi seda, et suhe on läbi, rutiinist elavad koos, aga kui lapsed läinud, siis paistab võõraks jäämine hästi kätte,“ ütleb Niit. „On illusioon, et peame lastele hoidma terve pere.“ Need lapsed näevad vaid vanemate ükskõiksust ja külmust, mitte tegelikku kooselu, armastusest rääkimata. Lapsed on olnud õigustus kooseluks. Inimesed otsivad mis tahes valesid, et mitte tunnistada tõsiasja, et suhe on läbi, tõdeb psühholoog.
Võib ka juhtuda, et mõni paar, kes järsku näeb, et neid miski enam ei seo, hakkab püüdma midagi veel päästa. Aga iseenesest ei lähe miski korda, mõlemad peavad vaeva nägema ja mõlemad peaksid tahtma suhet parandada. Teineteise süüdistamine annab vaid hoogu lahkuminekuks.
Mittetoimiva suhte puhul on lahkuminek sel perioodil niisiis vägagi võimalik. Isegi siis, kui mõlemad võtavad vaevaks suhtega lõpuks tegelema hakata, pole garantiid, et seda veel parandada annab – mis läbi, see läbi. Aga on rajatud ühine kodu, mida iga inimene selles vanuses enam uue vastu vahetada ei taha, on aasta(kümne)tega kinnistunud harjumused – nii jäävad paljud tegelikult teineteisest võõrdunud partnerid endiselt ühe katuse alla, mis sest, et sellise eluga on mõlemad sügavalt rahulolematud.
Mõned üritavad sel perioodil aga uusi suhteid luua. Stereotüübi järgi on see iseloomulik just meestele, aga see on stereotüüp. Mõnikord püüab inimene endale tõestada, et olen veel piisavalt noor, ka uueks suhteks. Lapse täiskasvanuks saamine ehmatab ära: kas olen tõesti nii vana, et mul on täiskasvanud laps? Oma vananemist tunnistada on raske, väärikas vananemine on oskus. Tõestamaks enda noorust, otsivad mehed uusi, noori kaaslasi, naised üritavad ilulõikustega igavest noorust säilitada.
„Liikuda mööda elukaart on omamoodi oskus. Muutuste kaudu tekkivat kriisi saab ennetada, kui muutusteks valmis olla, kriis ei pea sind ootamatusse olukorda paiskama,“ tõdeb Helle Niit.
Laste kinnihoidmine
Hirm lapse kodunt lahkumise ees võib olla võimendatud üksikemade puhul, kes peaaegu terve oma täiskasvanuea on teinud valikuid ainult lapsest ja tema vajadustest lähtuvalt. Kui laps on suureks saanud, siis mõni ema eeldab, et nüüd arvestab laps temaga ja tema vajadustega, nii nagu tema lapse vajadustega arvestas, laps on olnud talle justkui garantii hilisemaks eluks.
Kui laps on jäänud sellesse võrku, et emal on teda nii vaja, et ta ei saa kodunt ära minna, on see lapsele väga raske. Kui poeg või tütar proovib astuda ta enda huvidest lähtuvaid samme, saadavad teda süütunne ja kahtlused. Mida hilisemaks kodunt lahkumine jääb, seda raskemaks see muutub. Siis on kahe erineva põlvkonna inimeste elu jooksnud ummikusse, sellest situatsioonist on väga raske välja murda.
Mõned lapsed ei lahku kodunt ka mugavusest – hea ju, kui ema ümmardab. On ka lapsi, kes on nii abitud, et vanemad teevad kõik nende eest ära. Siis on vanemad ise nad abituks kasvatanud.
Lapsed ei taha ei seda tajuda seda, et vanemad neid kinni hoiavad, ega ka seda, et vanemad pikisilmi nende kodunt lahkumist ootavad.
Mõnikord õigustavad vanemad lapse kinnihoidmist väitega, et laps ei suuda ennast ise ülal pidada. Nad ei usu, et laps saab hakkama, seega ei usu, et on kasvatanud lapse, kes saab hakkama. Nad ei usalda ei last ega ennast.
Mõni emme eeldab, et kodunt lahkunud laps jääb siiski pidevalt temaga kontakti, näiteks helistab iga päev. Mõistlikul määral on ilus, vajalik ja normaalne, kui inimesed hoiavad kontakti, aga kui kujuneb kohustus aru anda, siis pole see enam normaalne. „Ei saa ka anda retsepti, et kord nädalas või kord päevas helistamine on normaalne. Vastastikku peab olema hea meel teineteist kuulda. Kogu elu ei pea emale ette kandma,“ arvab Niit.
Kodune elu ei kata kõiki inimlikke vajadusi
Paarisuhtele mõjub paremini, kui mõlemal partneril on sissetulek. Kui ühel seda pole, siis tema positsioon paarisuhtes on kehvem, ta sõltub teisest, on iseseisvusetu. Siis on kasu ühiskondlikust tegevusest, sest see tõstab enesehinnangut, annab uusi kontakte, ei tee inimest kõigest eemal viibivaks.
Vanasti jäid lapsed täiskasvanuks saades sageli koju, oma tallu näiteks. Niit seletab, et suures (talu)peres olid mängureeglid paigas, kõigil, nii noortel kui vanadel, olid perestruktuuris oma koht ja eakohased ülesanded, kõrvaletõrjutuna ja kasutuna ei tundnud ennast keegi, ka sauna elama taandunud vanad – nad teadsid sauna kolimist ette ja suhtusid sellesse kui loomulikku protsessi. Mingil hetkel oli pere juhtimise üleandmine noorele põlvkonnale vanade enda valik, nad ei tahtnudki enam vastutada.
Talus jätkus ka vanadele tegevust, nad ei tundnud ennast kasutuna. Kui paneelmaja korterist lähevad lapsed ära, on see teine asi: laste äraminekuga jääb tegevusi vähemaks.
Talus oli lihtsam ka vanade eest hoolitsemist korraldada, sest hoolitsetav oli sealsamas hoolitseja juures. Praegu tuleb täiskasvanud lapsel lahendada ülesanne, kuidas ühendada igapäevane töölkäimine ja muu elu ning (sadade) kilomeetrite kaugusel elavate vanemate eest hoolitsemine. Meie kultuuris hoitakse ju iga hinna eest oma kodust kinni, ka vana ja põdurana ei taheta sealt lahkuda. Vanemate hooldekodusse panekusse suhtutakse justkui nende karistamisse.
Seega – kui lapsed on suureks saanud ja kodunt lahkumas, siis tuleb lihtsalt endale tunnistada, et üks eluetapp on läbi. On väärkujutlus, et vaid siis armastan oma last, kui hoian teda kinni. Vastupidi: kui lased lapsel iseseisvalt elama hakata, vaid siis hoolid temast tõeliselt.