Pärnus Tervise taastusravikeskuse Muuli baaris on avatud Jüri Ristna kahetähenduslik juubeliväljapanek: pühapäeval, 30. mail sai kunstnikul siinilmas elatud 60 aastat, teiseks on kõnealune ekspositsioon mehe 20. isikunäitus.
Kunstnik Jüri Ristna peab isikunäitusega topeltjuubelit
/nginx/o/2016/09/01/5786795t1ha946.jpg)
1. juuni 2010, 09:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
„Täiesti rosolje,” hindas Ristna oma paari tosinat seintele saanud taiest. „On just valmis saanud pilte, on paar aastat vanu. Kaks viimast aastat pole õieti maalida saanud, haigused on kiusanud.”
Tervisehädad tervisehädadeks, ent paraku on kunstnikud inimesed, kelle elu saab mõtte alles siis, kui nad on tehtut teistega jaganud. Pole Ristnagi erand. „Eks ta selline edvistamine ole, et rahvale näidata: ma olen ka olemas,” nägi kunstnik väljapaneku teist tahku. „See on see enda kiitmise tänamatu töö, mis alati tuleb ise ära teha.”
Aitüma Kitsele!
Kiitmisega seoses tegi Ristna mõttelise kummarduse Elmar Kitsele ja manalamehest kunstniku Narvas üleval näitusele.
Hiljaaegu seisis Ristna silmitsi tõigaga, et üksnes mõte panna oma tööd teistele vaadata ehmatab. Nagunii arvavad kõik, et kunstnikud on lollakad. Miks anda oma töödega neile põhjust parastada: näh, mis me ütlesime, tola on tola!
Kui Ristna aga nägi Narvas ekspositsioonil kõrvuti rippumas Kitse noorepõlvekatsetusi ja küpse meistrina tehtud töid, tabas teda arusaam, et häbeneda pole vaja. Vastupidi: oma taieseid tuleb vaatajate ette tuua senisest hoopis rohkem.
Rohkem selgelt omanäolisi maale aga tähendab järjest enam aega puhta lõuendi ees.
„Kõige hirmsam on tõmmata esimene joon. Kas nii- või naapidi või ülevalt alla või alt üles või risti? Siis võib kolm tundi minna,” nentis kunstnik. „Kui oled lõuendi juba ära pläkerdanud, pole enam midagi.”
Seda, mida lõuendile panna, kunstnikul piisab.
Maalib ennast
Ristna muusa Delila sõnutsi on nad omavahel pikalt arutanud, miks on Ristna maalidel ainult naised, ja jõudnud ainsa mõistliku, ehkki paradoksaalse järelduseni: kunstnik kujutab iseennast. „Lõpuks sai ta aru, miks ta naisi maalib,” avaldas Delila. „Tegelikult maalib ta iseennast, seda, milline naine ta tahaks olla.”
Kui eelkirjutatule lisada muusa väide, et Ristna on nagu Eesti ilm: täna ühtmoodi, homme hoopis teistsugune, ei tasu kahelda, et tulevaste piltide ainese varasalv on põhjatu.
Liiati kannab kunstnik 60-le elatud aastale vaatamata endas elujaatavalt sädelevaid killukesi kaugest, üsna raskest lapsepõlvest. Sellest on tingitud juubelinäituse paikki.
„Koht ja siit avanev vaade on nauding,” kinnitas Ristna seoses Tervise viiendal korrusel asuva Muuli baariga. „Siin on avarust ja õhku, siin näed loomulikku valgust, siia paistavad Tahkuranna kirik ja mu lapsepõlve karjamaad, kus pärast Siberist tagasitulekut isa loomi karjatasin.”
Ühel Muuli baaris väljas piltidest lendab saar. Igatsuste saar, ütles kunstnik. Tee sinna olla lõputu.
“Selles elus pole ma sinna veel jõudnud, järgmises elus jõuan kindlasti,” tõdes Ristna.
Miks ka mitte: ars longa, vita brevis est.