Teadlased jõudsid jälile, kes on müstiline 19. sajandi patsient, kelle abil tehti kindlaks need aju osad, mis on seotud rääkimisega.
19. sajandi müstilise ja kuulsa patsiendi isik tehti kindlaks
/nginx/o/2013/07/05/1875600t1hef1d.jpg)
30. jaanuar 2013, 13:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegemist oli prantslasest käsitöölise Louis Leborgne`iga, kes kannatas kogu oma elu epilepsia all, edastab Live Science.
1840. aastal viidi mees Pariisi lähedal asuvasse Bicêtre´i haiglasse, kuna tal oli tekkinud kõnevõimetus. Ta oli pikka aega haiglas. 1861. aastal jõudis ta kuulsa arsti Paul Broca hoole alla.
Üsna varsti Leborgne suri ning Broca lahkas ta surnukeha. Lahkamisel paljastus, et mehe aju selles osa, mis jääb silmade ja otsmiku piirkonda, olid koed kahjustunud.
Broca arvas, et patsiendi kõnevõimetus oli tingitud sellest kahjustusest ning see ajupiirkond kontrollib rääkimisfunktsiooni. Hiljem sai see ajupiirkond nimeks Broca piirkond, mis on verbaalset kõnet kontrolliv ajuosa.
19. sajandil oli arstide seas käimas diskussioon, kas aju erinevad osad on seotud erinevate funktsioonidega või siis ainult üks organ, mis kõike koordineerib.
«Leborgne´i juhtum oli esimene, mille abil tehti kindlaks, et aju erinevad osad koordineerivad erinevaid funktsioone. Tema puhul oli tegemist aju kõnekeskuse kahjustusega,» sõnas Londoni ülikooli neurolingvist Majorie Lorch.
Kuid Brocale kuulsust toonud mehe elu on seni mõistatus. Oletatakse, et ta oli vaene ja kirjaoskamatu käsitööline. Väidetavalt võis tal ajukahjustus tekkida süüfilise tagajärjel ning tal tekkis kõnevõimetus.
Poola Maria Curie-Sklodowska ülikooli teadlane Cezary Domanski hakkas uurima, kes see prantslane olla võis.
Vaadates läbi vanu meditsiinidokumente, jäi talle silma Louis Victor Leborgne`i surmatunnistus, kes sündis 1809. aastal Prantsusmaal Moret´s.
Domanski uuris ka arhiividokumente ja avastas, et Louis Leborgne oli ühe õpetaja ja ta naise poeg. Peres oli kokku seitse last, kes kõik said hea hariduse. Ta kolis koos oma vanematega lapsena Pariisi.
Laborgne kannatas lapsena epilepsia all. Kuid hoolimata epilepsiast sai temast käsitööline ja kirikus abiline. Ta töötas kuni 30. eluaastani, kui ta kaotas kõnevõime. Ta paigutati haiglasse, kus ta tervislik seisund halvenes veelgi.
«19. sajandi Euroopas levis arusaam, et kõnevõime on jumala antud. Seega on see osa hingest ja mittemateriaalne. Selle prantslase juhtumi tagajärjel käivitus aju uurimine,» sõnas Lorch.