:format(webp)/nginx/o/2017/02/07/6319549t1h1948.jpg)
/nginx/o/2008/12/18/107520t1h2581.jpg)
Lauri Vahtre kord nädalas ilmuv kirjutistesari on mõeldud teleseriaali «Tuulepealne maa» vaatajaile. Artiklid kommenteerivad eelmisel õhtul ekraanile jõudnud osa. Tegelaskujudest on ajaloolised vaid Konstantin Päts ja Johan Laidoner, kellega seotud stseenides on püüeldud võimalikult suure tõepära poole. Teised tegelased on kirjanduslikud.
Sarja eelviimane jagu kandis meid 1940. aasta juuli algusse. Roo perekond sai teate, et kuna nende maa liidetakse Nõukogude baasiga, siis tuleb neil lahkuda. Sellised sündmused ei leidnud aset tingimata neil päevil, vaid pikema aja jooksul alates 1939. aastast.
Kogu mereranna sulgemine oli samuti pikaajaline protsess. Paatide poolekssaagimine, millest kirjutab huvitavalt Jaan Kross oma mälestusteraamatus, toimus Eestis tegelikult mõnevõrra hiljem, kuid miski ei välista, et otsustatud oli selline asi juba 1940. aastal.
1940. aasta juulis leidsidki aset Eesti annekteerimise põhisündmused. Johannes Varese valitsus kuulutas Stalini eriesindaja Andrei Ždanovi nõudmisel ja seadust eirates välja erakorralised riigivolikogu valimised. Kui tegevustik hüppab 10. juulisse, siis tähendab see, et valimisvõitlus on täies hoos.
Ždanov tegi kõik, et mingeid tegelikke valimisi ei toimuks, ja Jaan Tõnisson tegi kõik, et see talle võimalikult raskeks muuta. Näiteks kui mittekommunistlikelt kandidaatidelt nõuti ootamatult oma «valimisplatvormi» esitamist, siis suutis Tõnisson selle korraldada.
Lõpuks ei jäänudki Ždanovil muud üle, kui anda käsk sundida kõik vastaskandidaadid lihtsalt terroriga kandideerimast loobuma.
See oli Tõnissoni viimane võitlus ja ta võitis selle – Ždanov oli sunnitud nii jõhkralt seadust rikkuma, et mitte ükski lääneriik ei saanud 1940. aasta valimisi seaduslikuks pidada.
Kuid kohapeal oli võim kahtlemata Punaarmee ja Nõukogude Liidu esindajate kätes, mis tähendas, et arad inimesed ja konjunkturistid, samuti need, kes olid Eesti Vabariigis mingil põhjusel sügavalt pettunud, läksid uue võimuga kaasa ja aitasid aktiivselt agressiooni läbi viia.
Paljudel juhtudel oli tegemist rahuldamata auahnusega – kommunistide poolele läks terve hulk kunstnikke ja kultuuriinimesi, kelle ühendavaks jooneks oli veendumus, et neid pole küllaldaselt hinnatud. Seda kihti esindab meie loos kunstnik Salusoo.
Neidki inimesi lollitati. Riigipöörde lavastajad keelasid näiteks karmilt valimisvõitluse ajal rääkida Eesti astumisest Nõukogude Liitu või kolhooside loomisest – midagi sellist plaanis ei olevat ja kes nii kõneleb, on provokaator. Asjad muutusid niipea, kui nõndanimetatud riigivolikogu valitud sai…
Presidendi kantseleiülema Elmar Tambeki mälestustest võib lugeda, kuidas Pätsi silmad avanesid toimuva suhtes lõplikult alles siis, kui ta 21. juulil raadiost kuulas vastvalitud riigikogu istungi ülekannet, täpsemalt valesid ja labast sõimu Eesti Vabariigi aadressil.
Päts otsustas tagasi astuda. Ka seda otsust võib kritiseerida, sest kui president oleks taibanud põgeneda veel presidendina, nagu talle soovitati, oleks koos temaga säilinud vaieldamatult legaalne võimuliin.
Nüüd aga lagunes kõik. Juba 18. juulil oli vormiliselt iseseisvast Eesti Vabariigist viidud naaberriiki Nõukogude Liitu vangi kindral Johan Laidoner. Päts küüditati 30. juulil – muide, samuti alles vormiliselt iseseisvast riigist.
Terror oli alanud, inimesi vangistati ja tapeti. Inimese kadumine põhjusel, et keegi himustas tema ülikonda, maja, korterit, abikaasat vm, polnud põrmugi võimatu. Näiteks lasi Neeme Ruus 1941. aastal küüditada keeleteadlase Elmar Muugi ja omastas seejärel tema raamatukogust väärtuslikumad teosed (E. Tambeki andmeil).
Terror võis mõnel juhul tabada ka terroriseerijaid endid. Kui Toomas Roo Vorontsovile pilklikult ütleb «härra porutšik» (tsaariaegne auaste), siis on see peaaegu ähvardus: viide Vorontsovi valgekaartlikule minevikule, mis, tõsi küll, pidi NKVD-le ammu teada olema.
Metsavendade salk 1940. aasta augustis on teatav ajast ettetõttamine, aga loodetavasti vaataja andestab selle. Tõeliselt massiliseks muutus metsaminek alles 1941. aastal pärast sõja puhkemist (sellest järgmises osas, aga ka näiteks filmis «Ukuaru»).
Nõukogude ohvitseride ilmumine parematesse korteritesse, miks mitte siis ka Kallastete omasse, oli tavaline. Kui sõdurite jaoks tehti tühjaks Eesti sõjaväe kasarmud, siis ohvitserid leidsid sageli korteri linnas. Mitte kõik nad ei olnud jõhkrad ja kombetud. Vastastikune umbusk oli sellegipoolest sügav.
Artur Kallaste arreteerimine ja kadumine on tõsiasjade adekvaatne peegeldus. Advokatuur langes punavõimu raske rünnaku alla ja kui lehitseda advokaatide elulugusid, siis hakkab silma ikka ja jälle korduv lause: vangistati 1940 (või 1941), suri 1941 (või hiljem) Sosvas, Permis või mujal.
Põhjus on lihtne: paljud Eesti advokaadid olid kas otseselt riigitegelased või nendega väga lähedalt seotud, nagu ka Artur Kallaste.
Jabur nali metsavendade laagris – «homsest hakkame palka saama rublades» – markeerib Eesti krooni ringlusest kõrvaldamist 24. novembrist, mil tehti röövellik rahareform.
Päts oli lootnud novembriks sakslaste sissetungi, kuid tuli hoopis rubla. Kunagi oli rubla olnud kindel ja kõva raha ning «rubla-aega» meenutati 1920.–30. aastail sageli hea sõnaga. Uus rubla ja uus rubla-aeg olid aga hoopis midagi muud.