:format(webp)/nginx/o/2017/02/07/6319549t1h1948.jpg)
/nginx/o/2008/11/20/95707t1h5f7c.jpg)
«Tuulepealse maa» tegelaste elukäik toonud nad 1933. aasta suvesse. Seda lahutab eelmise jao lõpust kaheksa aastat. Vahepeal on muutunud nii tegelased kui ka riik, kus nad elavad. Muutused pole veel dramaatilised, kuid siiski tähendusrikkad, eriti kui teada, mis sai hiljem.
1920ndate teine pool oli Eestile olnud edukas. Eesti majandus sai jalad alla, riik suutis välja arendada terve hulga vajalikke institutsioone alates piirivalvest kuni notariaadini. Jõudsalt edenesid seltsitegevus ja sport, kultuurielu oli elav ja tugev. 1926. aastal ilmus «Tõe ja õiguse» I köide, kui tuua vaid üks näide.
Paraku haaras 1929. aastal alanud ülemaailmne kriis 1930. aastate alguses ka Eesti. Tööpuudus ning talude ja äride pankrotid tekitasid rahulolematust, mille teravik suundus Eesti poliitikute vastu. Viimaste põlastamine oli sama moes kui praegu. Liiga palju nääklemist, liiga sagedased valitsuskriisid, leidis suur osa rahvast.
Oli ilmne, et Eesti valitsemine tuleb muuta stabiilsemaks, selleks aga oli vaja luua mingi jõud, mis distsiplineeriks riigikogu. See omakorda tähendas, et muuta tuleb põhiseadust. Põhiseadusest sai mitmeks aastaks päevateema number üks.
Kõigist neist asjust mõeldi ja räägiti ka Roo talus, Tooma ja Adele juures ning Kallastete elutoas. Lisaks muustki, mis päevakorral: Saksamaal põletatakse raamatuid, Venemaal on näljahäda jm. Tõepoolest, hädasid ei nähtud mitte ainult Eestis. Saksamaal oli võimule tulnud Hitler ja alustanud seal natsionaalsotsialistlikke puhastusi. Nõukogude Liidus surid inimesed miljonite kaupa nälga, mille peapõhjuseks oli jõhker kollektiviseerimine.
Sündmused Eestis ei olnud kindlasti mitte nii mastaapsed, kuid Eesti ja ka seriaalikangelaste jaoks mitte vähem dramaatilised. Pidevast võimuvõitlusest vaevatud valitsusasutused ei saanud enam rahulikult tööd teha, lihtinimesi hirmutasid jutud krooni peatsest devalveerimisest.
1933. aasta kevadel võimule tulnud Jaan Tõnissoni surus oma tahtmise läbi ja kroon devalveeritigi 27. juunil. See päästis Eesti lämbuva majanduse – eriti põllumajanduse –, kuid tõmbas Tõnissonile kaela rahva viha, mida «Koodi-Jaani» poliitilised vastased, kaasa arvatud Päts, tagant õhutasid. Viha üleskütmine oli nii edukas, et «krooni kukutamise» peale raevutsesid isegi põllumehed, kellele see ometigi kõige kasulikum oli.
Võinuks arvata, et Päts lasi Tõnissoni meelega võimule, et see oma mainet hävitades kastanid tulest välja tooks.
Tõnissoni maine hävitamisele aitas kaasa pahameel, mis tekkis seoses kahe Eesti sõjalaeva müügiga Peruule. Tegemist oli samade kunagiste Vene laevadega, mis Vabadussõja ajal inglaste kätte sattusid ja mille nood noorele vabariigile kinkisid. Eestlased ristisid need Lennukiks ja Vambolaks.
Müük kui selline oli iseenesest õigustatud, kuid see puhuti sellegipoolest skandaaliks, mis sai erilise hoo sisse pärast seda, kui sai teatavaks vahendustasude suurus.
Nii Eesti ajaloo kui seriaali seisukohalt on oluline, et kriisiaastad tõid Eesti poliitikasse uue jõu – vabadussõjalased ehk vabsid ehk vapsid. Esimene üle-eestiline Vabadussõja veteranide kongress toimus 1930. aastal, mil arutluse all olid veel peamiselt veteranide eluolu küsimused. Kuid järk-järgult organisatsioon politiseerus, juba 1931. aastal hakati arutama põhiseaduse muutmist, 1932. aastal aga otsustati hakata liikmeks võtma juba ka Vabadussõjas mitteosalenud isikuid.
Vapsidega liitusid paljud, keda ühendas rahulolematus valitsevate oludega. Nende hulgas oli suur hulk teenekaid sõjamehi, kes tundsid, et neil kui Eesti eest võidelnud ja kannatanud meestel on ka suurem õigus öelda, kuidas asjad riigis peaksid olema. Paljudel juhtudel liitus sellega ka isiklik kibestumus kehva elujärje või takerdunud karjääri pärast.
Tooma huvi vapside tegevuse vastu on seepärast täiesti loogiline, samuti kui energilise tegudemehe Ploompuu kaasaminek liikumisega. On oluline mõista, et tollal aimasid vaid vähesed, kuhu fašistlikud-natslikud ja nendega sarnased liikumised välja viivad. «Kõva kätt», st korda ja seaduslikkust ei nõudnud rahvamassid mitte ainult Itaalias, Saksamaal või Eestis, vaid peaaegu kogu Euroopas ja Ameerikas. Ei ole õige suhtuda vapslusega kaasaläinutesse kui mingitesse ebarditesse.
Selles segases olukorras ei olnud kaugeltki selge, kes suudab võimule tulla ja nõutava stabiilsuse tagada.
Tõnissoni valitsus ägas pahameelekoorma all, vapside võimed polnud veel selged, ülejäänud tuntud poliitikud – Päts, Teemant, Einbund (Eenpalu), Rei, Uluots jt – olid aga rahva silmis enam-vähem samaväärsed, keegi ei tõusnud otsustavalt esile ega pakkunud ka mingit uudsusevõlu.
Pigem võis oletada, et edu võiks saata kindral Laidoneri, juhul kui ta seda ise sooviks ja selle nimel vaeva näeks. Vabadussõja võitja oreool oli selle juures peatrump, aga selle kõrval ka Laidoneri vaieldamatult «kõva käsi», mida ta oli tõestanud nii Vabadussõja ajal kui ka 1924. aastal ja mida väga paljud talle siis pahaks panid.