R, 27.01.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Muusikute nõudmised ulatuvad limusiinist roheliste kunstlillede ja külmutuskapini

Margus Haav
, reporter
Muusikute nõudmised ulatuvad limusiinist roheliste kunstlillede ja külmutuskapini
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments
Kontserdipaigana heas kirjas olevasse Viljandisse tulevad muusikud meeleldi esinema.
Kontserdipaigana heas kirjas olevasse Viljandisse tulevad muusikud meeleldi esinema. Foto: Margus Haava joonistus

Kuigi Viljandis esinenud muusikud enamasti hullude nõudmistega silma ei torka, on siinsetel korraldajatel tulnud otsida seitset erilist kunstlille ja sõidutada esinejad esinemispaika autoga, ehkki sinna on vaid mõnisada meetrit.


Üks kontsert kestab keskmiselt poolteist tundi. Selle õnnestumisele eelneb aga kuudepikkune töö, millega on seotud kümned inimesed. Viljandil pole pakkuda ei viietärnihotelle ega jalustrabavat luksust, ent sellegipoolest on linn esinemispaigana artistide seas heas kirjas nii siin- kui sealpool piiri.



«Kus teil kängurud on?»


1994. aastast on Viljandis kontserte korraldanud väsimatu Aivar Trallmann. «Kui ma korraldamisega pihta hakkasin, oli tegemist üleminekuajaga ning alustada tuli nullist,» meenutab ta minevikku, mis aastate poolest ei olegi tegelikult väga kaugel. «Korraldajad olid tollal maru õnnelikud, kui kolmkümmend inimest saali tuli. Artistidel oli jällegi hea meel, et nad üldse esineda said!»



Sellest ajast on hulk vett järve voolanud. Juba pikemat aega on korraldajad saanud enne esinemist artistidelt nõudmiste nimekirja ehk rider’i, milles on ära toodud nii tehnilist poolt kui olmet puudutavad soovid. Kui Eesti artistide nõudmised on enamasti suhteliselt tagasihoidlikud ning puudutavad eelkõige tehnilisi detaile, siis välisesinejatega on juba märksa keerulisem asju ajada.



Tühi kott ei seisa püsti ja tühja kõhuga artist ei esine. Igal juhul antakse korraldajatele varakult teada esinejate ning nende meeskonna toidusoovid.



Kindlasti tuleb täpsustada, kui palju on tulijate hulgas taimetoitlasi ning ega kellelgi juhtumisi mõnda allergiat ole. Möödas on ajad, kui artistid tassisid nakkusesaamise hirmus pudelitega kaasa oma vett.



Eesti pärimusmuusika keskuse katuse all tegutsev Liina Gross, kes toob Viljandisse piiritaguseid artiste, nendib, et tänu linna heale mainele tullakse siia meeleldi. On ette tulnud juhtumeid, kus esineja soovib nii väga pärimusmuusika festivalil osaleda, et on nõus oma tavalist honoraritaksi tublisti allapoole nihutama.



Festivalil on üles astunud üks iiri bänd, kes saatis ette tervelt 40-leheküljelise detailse nõudmiste nimestiku, ent üldjuhul püsivad esinejad oma soovides siiski kahe jalaga maa peal.



«Ükskord on küll nõutud, et esinejat peaks Tallinna lennujaamast Viljandisse sõidutama tingimata Lincoln või mõni muu limusiin,» kõneleb Gross. «Üldiselt saab aga kõik läbi rääkida.»



Mõnel külalisel pole sihtpunktist just palju teadmisi.



«Võtsime ühe esineja lennujaamast peale. Jäi teine kohe magama,» meenutab Gross hiljutist juhtumit. «Kuskil poole maa peal ärkas ta üles, vaatas tee ääres laiuvaid lumiseid põlde ja kiitis: «Oo, teil on siin tõesti väga ilus meri!» Järgmisena päris ta: «Aga kus need kängurud siis on?»»



Tüütud tüübid


Põhilised arusaamatused, mis võivad konfliktiks paisuda, tekivad Aivar Trallmanni kogemust mööda siis, kui asjaajamisse sekkuvad sellid, keda ta kutsub teise ringi mänedžerideks.



«Nad pole artistiga otseselt seotud, vaid rohkem nagu vahendajad,» selgitab Trallmann. «Neid on Euroopas üsna palju ja kui nad juba artistiga kaasa satuvad, üritavad nad enda olemasolu iga hinna eest õigustada. Siis võib küll nalja saada.»



Trallmann meenutab üht saksa päritolu meest, kellega tema tee on paar korda ristunud.



«Ühe kontserdi ajaks nõudis ta lavale millegipärast seitset rohelist kunstlille, meil õnnestus terve Viljandi pealt kokku ajada aga ainult kuus. Esineja poolest oleks võinud need üldse olemata olla, aga mänedžer hüppas tund aega jalalt jalale ning nõudis kategooriliselt seitsmendat ka.»



Lõpuks sai artistilgi jalus tolknevast asjamehest kõrini. Pettunud mänedžer läks siis esimesse ettejuhtuvasse kohvikusse ja kukkus seal lohutuseks naisi meelitama. Praeguseks on too mees end sisse seadnud Gruusias, kust ta läkitab järjekindlalt mitmesuguseid rohkem või vähem kummalisi pakkumisi.



Seda masti tüütud tüübid on hästi tuttavad ka Liina Grossile. Temal on selliste asjapulkade pärast tulnud ära mõõta, mitu sammu on hotellist esinemispaigani.



Jala ei käi ja vett ei joo


Soovide täitmiseks on läbi elatud ka füüsiliselt raskeid katsumusi. Üks kultuurimajas esinenud bänd tahtis iga hinna eest garderoobi külmutuskappi. Kapis pidid olema liiter piima, puuviljad ja kakskümmend pudelit õlut.



«Tegemist oli prantslastega, nende õllepudelid on ju teatavasti meie omadest poole väiksemad ja neid polnud niikuinii kusagilt võtta,» muheleb Trallmann.


Seega osteti valmis kohalikud pooleliitrise mahuga õllepudelid. Kultuurimajas polnud tollal külmutuskappi ja seega palus hädas Trallmann abi tuttavalt kodukaupade müüjalt. Temalt  laenati üheks päevaks vajalik kapp, tassiti see treppe mööda kultuurimajja ning järgmisel päeval jälle poodi tagasi ning nii jäid kõik rahule. Õlut ja piima aga ei puutunud muide ükski muusik.



Ühed artistid esinesid kategoorilise avaldusega, et jalgsi nad üle saja meetri käima ei hakka. Nii sõidutatigi neid pidulikult hotellist mõnesaja meetri kaugusele esinemispaika autodega.



«Sellist väiklust on õnneks vähe,» lausub Trallmann. «Positiivseid elamusi on ikka rohkem.»



Ta mainib näitena üht maailmanimega muusikut, kes oli nõudmistes ülimalt tagasihoidlik. Mees laskis endale kaardile märkida esinemiskoha, võttis siis hotellis kostüümid ja pillid näppu ning hakkas kõmpima. Mingeid sekeldusi temaga ei tekkinud.



Üks Rootsi ansambel mõtles samuti omal käel kontserdipaika minna. Neil tuli kõndida spordihoone eest raekoja parki. Möödub tund, takkapihta teinegi, publik ootab, keda aga pole, on rootslased. Hiljem selgus, et mehed olid kogemata lihtsalt valele poole minema hakanud ning leidisid end lõpuks keset Kantreküla.



Kord selgus heliproovis, et puudub osa võimendussüsteemi vidinaid, mida esineja iga hinna eest tahtis, mida aga Viljandist polnud neid võimalik kuidagi hankida. Trallmann ei kaotanud pead. Viivitamatult kihutas auto Tallinna poole ja korraldaja hakkas läbi helistama helisüsteemidega tegelevaid firmasid. Oli laupäev, rabelda tuli kõvasti, ent kõik laabus ja kui bänd lavale astus, olid vajalikud detailid justsama paika sätitud.



Hea vastuvõtt võrdub hea kontserdiga


Nõudmistesse ei tohi aga kergekäeliselt suhtuda. See võib kaasa tuua kontserdi ärajäämise, kuid midagi niisugust ei saa endale lubada mitte ükski korraldaja.


Paari aasta eest Viljandit väisanud eksootiline ansambel saatis rider’is ette põhjaliku jookide nimekirja, milles seisis tähtsal kohal rumm.



«Kohe kui üks bändimees Viljandis bussist välja sai, nõudis ta otsemaid rummi,» muheles Trallmann. «Andsin talle siis igaks juhuks vaid väikse pudeli. Mees oli silmanähtavalt pettunud, et nii tilluke, aga ära ta selle igatahes jõi. Kontsert tuli pärast võimas!»



Möödunud suvel jättis Viljandi ühe bändi liikmetele nii sügava mulje, et nad ei tahtnud kuidagi lahkuda ja veetsid siin kaks päeva ettenähtust kauem. «Selliste kordadega kaasnevad arved tuleb lihtsalt alla neelata,» lausub Trallmann mõrult.



Samasugusest juhtumist on rääkida ka Liina Grossil. Üht bändiliiget oli võimatu hommikul hotellitoast kätte saada. Kurnatud artist põõnas Viljandis ka veel siis, kui tema kaaslased juba kodu poole lendasid. Nood karistasid mahajääjat sellega, et lennupileti ja Tallinna-sõidu pidi too omast taskust kinni maksma.



On veel üks oht, mida ei maksa alahinnata: üldjuhul ei jäta ühtegi välisartisti ükskõikseks kohalikud kaunitarid. Eriti põlema lähevad muidugi päritolu poolest keevalise temperamendiga mehed.



«Seda tuleb küll tihti ette,» tõdeb Gross naerdes. «Läksin kord hotelli järele ühele lõunamaisele bändile. Tulime uksest välja ja selle aja jooksul, mil parklasse jõudsime ja ma tagasi vaatasin, oli ühel muusikul kuidagi õnnestunud juba kaks eesti neidu kaenlasse haarata!»



Nõudmiste detailsel üleslugemisel ja nende filigraansel täitmisel on tegelikult muidugi ainult üks põhjus: esineja peab end tundma võimalikult hästi. Kui vastuvõtt on hea, läheb ka esineja positiivsete emotsioonidega lavale ja hea tuleb kogu kontsert. Ei Trallmanni ega Grossi praktikas ole teada ühtegi juhtumit, kus Viljandis välja hõigatud kontsert oleks siinse korraldaja kehva asjaajamise tõttu ära jäänud.

Märksõnad
Tagasi üles