Rubiinis linastub teismelise lontruse seikluslugu

Režissöör Rasmus Merivool (vasakul) ja Buratinot kehastanud Mikk Nurgal polnud võtteperioodil ühtki päeva, mil kõik oleks läinud nii, nagu oli kavatsetud. Foto: Raigo Pajula

Laupäeval ja pühapäeval saab Viljandis Rubiini kinos kahel eriseansil näha Eesti ja Venemaa koostöös valminud filmi «Buratino».

Autorid nimetavad linateost plahvatustest ja lauludest tulvil muusikaliseks trash- ehk rämpskomöödiaks, mis on mõeldud eelkõige teismeliseeas piinlevatele inimestele. Film kõneleb üksiku naise Maria Carlo lapsena ilmavalgust näinud imelikust puupoisist Buratinost, kellest kasvab tüüpiline teismeline lontrus.

«Buratino» režissöör ja üks stsenariste on Rasmus Merivoo, kes kogus kuulsust, käsitledes lõikava vaimukusega rull­nokkade mõttemaailma filmis «Tulnukas».

Rasmus Merivoo, mis moodi te Venemaale seda lugu tegema sattusite?

Kunagi kaks aastat tagasi helistas mulle Tiina Lokk ja küsis, kas ma ei tahaks Venemaal filmi teha. Loomulikult ütlesin ma jah. Ma polnud elus selle peale tulnud, et Venemaal üldse midagi teha. See tundus kõige ebaloogilisem ja ägedam mõte üldse!

Buratino tähendab venelastele ilmselt midagi muud kui eestlastele?

Kui ma esimesel võttepäeval avastasin end korraga mitmesse mikrofoni ja kaamerasse rääkimas, tundus asi kahtlane.

Mikk Nurgal on venelaste jaoks absoluutselt õige Buratino nägu — teda tunti tänaval ära. Carabas Barabasi mängiva Jaan Rekkori käest küsiti, kuidas nii lühike habe saab männipuu külge kinni jääda. Buratino lugu on seal täielik klassika ja ma ei kujuta ette, mis nad teevad, kui meie filmi näevad.

Kui pöörane kogemus oli teha esimest täispikka mängufilmi idanaabrite juures?

Igal hommikul said nagu pangega külma vett näkku, sest produktsioonis oli midagi jälle totaalselt tagurpidi läinud ja kogu film muutus. Tuli teha välkkiireid otsuseid, et oleks kuidagi võimalik edasi minna.

Ühel hommikul oli streik: valgustajad ja kaameragrupp polnud palka saanud ning keeldusid edasi filmimast. Direktor sõitis kohale ja ähvardas, et kui kohe tööle ei hakata, tuleb poole tunni pärast Lenfilmist bussitäis uusi valgustajaid. Kõik hakkasidki tööle. Eestis midagi sellist ei näe, meil pole nii palju valgustajaidki.

Jama oli kapaga, aga põnev oli ikka ka.

Jah, probleemide kiuste oli see kõik väga lahe. Lenfilmi stuudio lausa haises ajaloo järele ja kuigi me ei saanud kasutada legendaarseid paviljone, käisime kohvikus makarone ja kotlette söömas.

Tunnen end nüüd nagu mu isa, kes jutustab lugusid Vene sõjaväest: oli ilge jama, aga mälestused on ainulaadselt toredad. Näiteks sain kogemuse pürotehnikute ja kaskadööridega.

Kui viimasel võttepäeval tankipolügoonil kunstjärve viie meetri asemel vaevalt meetri jagu vett lasti, hüppasid kaskadöörid kõrgelt tornist kõhukaid, et mitte kaela murda. Kannatasid valu ära ja tegid duubli kah veel! Ma ei kujuta ette, mis palka nad selle eest said. Täielik austus on nende vastu igal juhul.

Kui palju lõpuks kukkus välja nii, nagu olite plaaninud?

Saatusel oli plaanis küll hoopis midagi muud, kui see, mida mina ette oskasin kujutada. Kõik, mis sündis kaks nädalat enne võtteid kuni viimase päevani, oli suur seiklus, mille käigus suutsime täitsa toreda filmi valmistada, ja ma olen selle üle uhke.