Spordihoones ajab üks treening teist treeningtundi taga

Ehkki päev on noor, tallavad Merje (esiplaanil) ja Külli juba velotrenažööri: õhtul on jõusaalis iga masina taga saba. Foto: Urmas Luik

Mullu 5. septembril avatud Kilingi-Nõmme gümnaasiumi spordihoones on nii suur saal kui muud ruumid pidevalt hõivatud, leida veel kellelegi vaba treeninguaega on väga raske, kui mitte võimatu.

„Et nüüd kõik on lõpmatult rahul, oleks vale vastus,” hindas pool aastat töötanud rajatises tehtavat spordihoone juhataja Toivo Tallo. „Mina pole kindlasti rahul, ehkki väga vähe on veel aegu, mida võiks kellelegi pakkuda.”

Kohaliku rahva spordihuvi näitav tõdemus on seda väärtuslikum, et Kilingi-Nõmme, kus omal ajal polnud töökoha leidmisega probleemi: oli Nõmme sovhoos, Marana, tarbijate kooperatiiv, metsamajand, on selles suhtes kõvasti taandarenenud.

Menukas kolmepalliturniir

„Ettevõtteid siia eriti jäänud pole, kahjuks,” nentis spordihoone juhataja. „Kümne aasta eest võis siin vabalt teha oma korvpalliturniiri, kus osales kümmekond kohalike ettevõtete võistkonda - nüüd seda enam pole.”

Samal ajal ei ole korrektne väita, et rahvaspordiüritusi pole osalejate vähesuse tõttu enam mõtet organiseerida.

Mõni aeg tagasi korraldas Kilingi-Nõmme spordihoone Pärnumaa valdade talimängude korvpallivõistluste finaalturniiri, kohaliku tähtsusega võistlustega on enam-vähem nii, et mõni neist käib pidevalt või siis üks lõpeb, teine algab.

Aasta alguses oli suurem squash’ivõistlus, mõni aeg tagasi paarisvõrkpalliturniir, kohe tuleb lihavõtteturniir võrkpalluritele, kogu aeg kestavad sulgpalli- ja squash’iturniirid.

Rääkimata edaspidi suurt osalejate ja publiku huvi tõotavast kolmepalliturniirist, kus pärnumaalaste kõrval oli osavõtjaid Harju- ja Viljandimaaltki.

„Midagi niisugust on tehtud Virumaal,” ütles Tallo ühepäevaste etappidena korraldatud kolmepalliturniiri kohta. „Kestis poolteist kuud ja neile, kes olid kohal, meeldis: lubasid järgmisel aastal jälle tulla.”

Jutuks olnud võistlus on analoogne olümpiaalaks pürgimise mõtteid heietava reketloniga ehk reketialade - lauatennise, sulgpalli, squash’i, tennise mitmevõistlusega. Kolmepalliturniiri alad on võrk-, korv- ja jalgpall.

„Tänapäeva kokkuhoiupoliitikat arvestades suhteliselt odav variant,” hindas spordihoone juhataja pallimängude kolmevõistlust. „Et kõik punktid summeeritakse, sõltub tulemus eelkõige sellest, kui universaalne keegi on.”

Jõusaalis masinaid 350 000 eest

Spordihoone igapäevast kõneldes märkis juhataja, et kahtlemata on maja kõige hinnatum ruum jõusaal: keskeltläbi harjutab jõusaalis poolsada inimest päevas.

„Taavi (Koovit, U. H.) on öelnud, et Kilingi-Nõmme kohta on väga hea saal, suurlinna saalidega ei saa seda muidugi võrrelda: neil on raha rohkem,” ütles Tallo 350 000kroonise sisseseadega jõusaali kohta. „Aga eks nägin sellega suurt vaeva - Taavi aitas ja aitas Taavi sõber Sulev Lepik. Ott Kiivikas andis nõu.”

(Taavi Koovit on 2008. aasta Eesti meister klassikalises kulturismis, MMil saavutas vägimees 9. koha. Ott Kiivikas on kümnekordne Eesti meister kulturismis. Sulev Lepik on kunagine odaviskaja, nüüd treener.)

Spordihoone juhataja pakkus, et kindlasti oleks musklite voolijaid rohkemgi, kui neid juhendaks õppinud treener. Paraku pole valla rahakott nii paks, et võimaldaks palgata täiskohaga juhendaja.

Et see poleks kasutu väljaminek, on senised kogemused näidanud. „Veebruaris käis Irene Mikk Pärnust siia, “ märkis Tallo. „Ta oli iga kord neli ja pool tundi majas ning ehkki ta jõudis igaüheni paarikümnest saalis olnud inimesest, jäi ajast väheks.”

Nii teevad jõusaalis harjutajad kõike iseenese tarkusest ja on päris ime, et keegi pole ennast lõhki harjutanud.

Spordihoone teisel korrusel aeroobikasaalis sellist ohtu pole: selles ruumis tehtava jõutreeninguprogrammi bodypump’i tundides lihaseid ja liigeseid üle ei koormata, kõik keskendub väga mõõduka raskusega kangiga jõu- ja vastupidavusharjutustele. Liiati on aeroobikasaalis Saarde rahvast juhendanud ala kogenud tegijad Raido Ilp, Marge Rull, Elina Otto, Jaana Junson.

„Saardel nagu paljudel teistelgi valdadel pole praegu raha nii palju, et ta suudaks kõike kinni maksta,” tõdes spordihoone juhataja maja majandamisest ja treenerite palkamisest rääkides. „Rahvas peaks aru saama, miks neilt raha küsitakse.”

Mõõdukad tunnihinnad

Seejuures ei küsita harjutajatelt suurt raha: jõusaali tunnihind on 15 krooni, squash’iväljaku tund maksab 60 krooni, lauatennise- või sulgpallitund läheb õpilasele maksma 15, täiskasvanule 25 krooni, suure saali hind on 150 krooni tund. Seda kõike vallarahvale, mujalt inimene maksab pisut enam.

„Keskeltläbi laekub iga kuu piletiraha 30 000 krooni, loomulikult ei majanda selle rahaga maja ära,” ütles Tallo. „Mina ei näe üldse varianti, et maja ennast selles piirkonnas ise majandaks, suures linnas ehk veel.”

Nii ei ole juhataja näinud tarvidust rajada spordihoone kõrvale uisuväljakut, et võib-olla hakatakse hokit mängima.

„Kuigi vald oleks seda mõtet toetanud, milleks priisata,” nentis juhataja. „Pigem sõltume sellest, mida rahvas tahab: kui tekib nõudlus, tuleb selleks raha otsida.”

Saarde valla päeva-, spordi- ja kultuurikeskuste juhataja Avo Tursk tõdes, et paratamatult soovib spordirahvas enamat, kui eelarve võimaldab. Praegu küll mitte üle mõistuse, sest spordihoone on sisustatud, maja tahab vaid kütmist, valgustamist. „Spordihoone eelarve sai kolmapäeval vastu võetud ja see oli koos palkadega natuke alla poolteise miljoni krooni,” märkis Tursk.

Kas sellest piisab või jääb raha üle, ei osanud Tursk öelda: maja on tegutsenud pool aastat, võrdlusmomenti pole, eelarvegi summa on suuresti kohvipaksult vaadatud.

Konkreetsematele numbritele tugineva kokkuvõtte annab teha ehk jaanipäeva paiku, veel täpsema sügisel, kui spordihoone saab aastaseks.

Küll ei ole kahelda ühes numbris: Saarde vald peab Riigi Kinnisvara ASile maksma 2,5 miljonit krooni. Aastas. 30 aastat ühtejutti.

„Spordipisikuga laps lepib metsa all ringileekimisega, aga minusugused vanad kännud mitte,” hindas Tursk spordihoonele läinud ja veel minevaid kroone. „Nüüd ma mängin squash’i ja sulgpalli, käin pärast lavalt läbi - just see, mida minusugused ja veel vanemad aastaid Kilingi-Nõmmes vaeslapse rollis olnud vajavad. Nüüd on siin inimväärne keskkond, mida oleme harjunud nägema mujal maailmas.”