/nginx/o/2012/10/01/1350048t1h0efb.jpg)
Sipelgakogukonna orjad saboteerivad oma isandate kogukonda, tappes nende järglasi.
Sipelgasorjad tapavad oma isandate järglasi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hiljutine uuring näitas, et orjad kahandavad sipelgate arvukust märgatavalt, loobudes kookonide hooldamisest või rünnates ja hävitades kookoneid, edastab Evolutionary Ecology.
Osade sipelgaliikide esindajaid varastavad teise sipelgaliigi kookoneid, et oma arvukust suurendada.
Nendest saavad kogukonna orjad, kes tegelevad toidu hankimisega ning pesakonna järglaste eest hoolitsemisega.
Uurijad said 2009. aastal esmakordselt tõendid selle kohta, et orjad ei võta alati oma rolli omaks.
Teadlased märkasid, et Põhja-Ameerika Temnothorax longispinosus liigi sipelgad elasid Protomognathus americanus sipelgaliigi orjadena.
Uuring näitas, et orjaliigi esindajad ründasid oma isandate järglasi ning hävitasid neid.
Sipelgate uuringus uuriti orjade «mässamist» ja selle mõju järglaste tootmisele.
Tulemused näitasid, et orjasipelgate vastuhakk on üsna levinud. Ühes sipelgatekogukonnas jäi orjade hävitustöö tõttu ellu vaid 27 protsenti peremeessipelgate järglastest.
Teises kahes uuringus oli järglaste ellujäämisprotsent 49 – 58. Uurijate sõnul on normaalne ellujäämisprotsent, kui orjad ei tapa peremeeste järglasi, 85 protsendi ümber.
Orjad hakkavad peremeeste järglasi saboteerima alles siis, kui sipelgate vastsed on jõudnud nuku staadiumisse.
Uurijate sõnul tekib nuku faasis lõhn, mis on orjasipelgatele võõras ning nad jätavad nukud hooldamata või tapavad need.