Köitev küüditamisfilm valmis ülemuste vastuseisu kiuste

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Kaader 1989. aastal valminud filmist «Äratus».

FOTO: ERR

Oli see nüüd 1986. aasta lõpp või 1987. aasta algus, seda Tiina Lokk ei mäleta. Küll on tal hästi meeles, kuidas mõned Tallinnfilmi tegelased üritasid selgeks teha, et see, mida ta kavatseb, on ideoloogiliselt väär.



Lokile, tollasele Tallinnfilmi toimetajale meeldis nimelt Rein Saluri käsikiri, mis rääkis sündmustest ühes Eestimaa külas tänasest täpselt 60 aastat tagasi, küüditamispäeval.

Aga Tallinnfilmi toimetuskolleegiumil kõlas küsimus, kas Lokk ikka mõtleb ka, millega ta tegelda plaanib. Tal oli tekkinud suur soov Saluri käsikiri filmiks vormida.

Hoolimata algsest vastuseisust sai mõte kahe aasta pärast teoks. 1989. aastal valmis senise mängufilmioperaatori Jüri Sillarti režissööridebüüdina «Äratus», mille kohta tuli lavastajal Moskvas vastata küsimusele, miks on seal venelasi kujutatud nii halvas valguses, nagu pärast Teist maailmasõda kujutati sakslasi.

Sellegipoolest võitis «Äratus» juba aasta hiljem Soomes Läänemere maade festivalil oma esimese preemia ning pälvis kümme aastat pärast valmimist Itaalias San Remo filmifestivalil žürii eripreemia.

Oodatud tähetund


Tõele au andes oli esimene kandidaat filmi režissööri kohale Arvo Kruusement. Kuid talle materjal ei meeldinud ning ta loobus. Samal ajal oli Sillart unistanud juba tükk aega lavastajana käe proovimisest, kuid ikka ja jälle pidanud leppima operaatoritööga. Pärast Kruusementi äraütlemist saabus lõpuks tema oodatud tund.

Saluri käsikirjal oli hea skeem ja selgroog, mäletab Lokk, aga samas oli seal piisavalt palju tühikuid, kuhu sai paigutada lisamaterjali, sealhulgas kujunditena. Sealt läks lahti Sillarti ja Saluri viljakas koostöö. Viimase lihvi sai käsikiri Hiiumaal, kus mehed aitasid loometöö kõrvalt ka Loki alla aastast tütart kantseldada.

Pika ettevalmistusperioodi kestel, konsulteerijaks ajaloolane Mart Laar, sattusid Sillart ja Saluri uurimistööd tehes Tallinnas Nõmmel kahe vanema naise juurde. Nood pajatasid neile oma lood, kuid pärast kohtumise lõppu soovitasid siiralt: «Oi, kullakesed, parem ärge seda filmi tehke!» Nad pelgasid, et mehed tõmbavad endale ainult häda kaela.

Lokk oli selleks ajaks istunud tükk aega arhiivis ning tutvunud küüditatute päevikutega, et leida filmitegemiseks õige emotsioon ja paslikud dramaturgilised lahendid. «See oli huvitav ja valus,» meenutab ta, lisades: «Ma ei ole tänase päevani lugenud midagi nii valusat.»

Apokalüptiline teos


Kummatigi ei osutunud küüditamisteemalise filmi väntamine Nõukogude aja lõpus sugugi keeruliseks. Vene soldateid mängisid koguni Tapalt toodud Vene ajateenijad, lisaks tegid pauku kurikuulsa OMONi liikmed.

«Äratuse» läbivaatamisele Moskvasse üleliidulisse kinokomiteesse sõitsid filmitegijad kolmekesi taksoga, filmikarbid pagasiruumis. Ei Lokile ega Sillartile meenu, et nad oleks seal mingeid etteheiteid kuulnud. Ehkki Lokk oli pisut peljanud, et äkki teeb Kuldar Sinki muusika ekraaniteose psühholoogiliselt liiga raskeks.

Kui küsimused tekkisid, siis pigem Eesti oma hindajail: kas talud nägid tõesti seesugused välja nagu filmis ja kas tegelaste riietus on ajastutruu?
Aga see ei olegi olustikuline film, väidab Sillart.

Milline siis?


«See on apokalüptiline,» vastab ta ja laseb laia naeru. Tõsinedes ütleb, et ta mäletab oma lapsepõlvest 1940. aastate lõppu ja «Äratus» on kvintessents tollest ajast.
Igal juhul on «Äratus» Sillarti parim film, väidab Lokk.

Sillart ei vaidle vastu. Aga täpsustab: see on nagu road-movie – algab jaamast ja lõpeb jaamas.

Täna ETVs kl 22.35

    Tagasi üles