Uued plaadid

Toy Toy (Heavenly) Foto: Repro

Noored tulevad vanaga

The Horrorsi protežeed, see ütleb kõik. Ainult et Horrors on plaat-plaadilt kasvanud seda enam, mida rohkem on hajunud algsed otsemõjud postpungist, garaaži- ja gootirokist või pigem ikoonidest: Cramps, Bauhaus, Joy Division, Birthday Party. Ka Toyle on armas 30–35 aasta tagune tume rokk, selle alla sillutavad nad krautrock’i klassikalise musta asfaltlindi taamal veiklevate urbanistlike virvatuledega.

Lugedes Toy intervjuusid, vaadates plaadikujundust ja fotosid, on selge, et eesmärk on psühhoos ja ekstaas. Aitäh, paksud! Seda me vajamegi. Ent ülevate kategooriateni ei jõua projektijuhtimise kombel. Vaja on muusikuna kasvada ja ebajumalad loovalt hävitada: mäss on ju mõte. Ent lood nagu õnnissünge romanss «The Reasons Why» või joovastav ja punk pisarakiskuja ning jalakeerutaja «Dead & Gone» näitavad, et see on Bänd. Edenedes Horrorsi kombel võib tulla ka üllatusi.

Valner Valme

Toy

Toy (Heavenly)

Hinne 3
----------------
Jazz’i kaksteistsõrmik

Heakene küll, sõrmi on talgi kümme, kuid mida Metheny kitarriga teeb, on vaieldamatult meditsiiniline juhtum, healoomuline mõistagi, vägagi. Metheny uus ühtsusebänd on ideaalne, ühes rütmis hingav ansambel, mille kopsud on trummar Antonio Sanchez ja kontrabassist Ben Williams ning vabalt heljuv vaim saksofonist Chris Potter (esimene saksimängija, keda Metheny enam kui kolmekümne aasta jooksul bändi on kutsunud).

Kõige kõrgemale lendab ansamblijuht ise, kelle mitmekesises loomingus, laadis ja pillivalikus kangastuvad Pat Metheny Groupi soe sünteetilisus, armastus standard-jazz’i vastu, akustiline otsekohesus ja tunamulluse projekti «Orchestrion» totaalne mehaanika. Metheny produktiivsus ja värskus väärivad siirast imetlust.

Joosep Sang

Pat Metheny

Unity Band (Nonesuch)

Hinne 5
------------------
Traadid ja taadid

Bluusirifid ja Texase huumor, rokenroll, kaktuseviin ning kange tubakas – see on ZZ Top, ürgvana bänd aastast 1970, ühed vähestest ameeriklastest, kes ei pea habemekasvu pärast Fidel Castrot kadestama. Milleks leiutati elektrikitarr? Eks ikka selleks, et mängida nagu Billy Gibbons teeb, kannul luftkitarristidest jäljendajate armee. Rick Rubini produtseeritud «La Futura» on esimene album pärast 9-aastast pausi ja esimene korralik ZZ Topi plaat pärast «Eliminatorit».

Niisiis tõeline comeback ja veel missugune. Leidub higi- ja bensiinilõhnalist bluusi («Heartache In Blue»), okastraadist ja tolmust tehtud bugivugi («I Don’t Wanna Lose, Lose You»), ikka ja ainult bluusi («Over You») ja bugivugi («Flyin’ High»), kõik selges AC/DC võtmes tantsitav kraam. Album olevat valminud poolkogemata, muude tegemiste kõrvalt, tulemuseks klassikaline ZZ Top.

Mart Juur

ZZ Top

La Futura (American)

Hinne 5
---------------
Rändmoosekandid

Muinasjutupaar Ritchie Blackmore (Deep Purple, Rainbow) ja Candice Night assimileerivad esitusse muusikat lähedalt ja kaugelt. Nii aja kui ruumi mõistes. Stuudioalbumitel võib lugude eklektiline valik  hakitud mulje jätta. Laval jookseb kõik loomulikult ning mõjutused rikastavad üksteist.

Sutsuke vaimulikku renessanssi, veidi rootsi folkpoppi, lõppu Bee Geesi ballaad. Kõik keldi-rock’i rajal. Ritchie maalib soolosid – elektrilisi ja akustilisi – imekspandava stiilitundega. Ning eatu Candice glasuurib mesimagusa vokaaliga kontserdi tervikuks. Taustabänd on proff. Isegi pimedalt CD-lt on elevus tunda. Sobib kuulamiseks nii külakarvasele kui rahvatantsujuhendajale.

Andro Urb

Blackmore’s Night

A Knight In York (UDR)

Hinne 4
------------
Kohtumine Bob Dylaniga

Märtsis möödus Dylani debüütalbumi ilmumisest 50 aastat, juubel möödus vaikselt. Esikplaadi kaanel poseeris punapõskne noormees kitarriga, «Tempesti» kaant kaunistab punaseks toonitud foto Pallas Athenat kujutavast antiikskulptuurist. Paljude meelest on see kõigi aegade koledaim Dylani plaadiümbris, paljude meelest laulab Dylan kõik need aastat sama laulu, millel pole lõppu ega algust. Iga plaadiga liigub Dylan üha kaugemale minevikku, mil bluus, kantri, folk, rokenroll ja sving olid veel noored.

Dylani ballaadid on tumedad, mõrkjad, pajatusi vürtsitab mõrkjas huumor, kibe elutarkus ning ootamatud süžeepöörded. Ameerika muusika elavat leksikoni tasub kuulata isegi siis, kui ta võtab käsile hiidpika lugulaulu Titanicu hukust või kui John Lennonile pühendatud laialivalguv ballaad «Roll On John» albumile pidurit tõmbab. See on parimaid hilise Dylani plaate – mis sest, et alates 1997. aasta albumist «Time Out Of Mind» on nõnda öeldud põhimõtteliselt iga Dylani plaadi kohta.

Mart Juur

Bob Dylan

Tempest (Sony)

Hinne 5
--------------
Kummituste hällilaulud

See ebamaine debüütalbum teeb öö päevaks ning päeva ööks, kõigutab pehmelt argiolme vundamenti ning ühtib sulnilt kõiksuse saladustega. Milline produtsent varjab end Holy Otheri nime taha, on hästi hoitud saladus. Ta võib olla kes iganes Berliini ja Manchesteri vahele jäävalt alalt ning pole ime, et «Held» pakatab ehedast maagilisest realismist.

Robin Carolani juhitava ning täiesti omas maailmas tegutseva witch house’i emaleibeli Tri Angle kataloog pole eriti paks, kuid see-eest sisaldab puhast kulda – Balam Acab, oOoOO, How To Dress Well. Holy Other kõlab kohati nagu mõni kolm korda aeglasemalt ning tagurpidi mängiv Jackson 5 unustatud singel.

Hingede r’n’b, teise ilma elektroonika. Holy Otheri bassikirja kodeeritud printsiibid on kohati suisa sakraalsed. Ajas sees ja ajast ees. Holy Other loob tervikut tõlgendades uue reaalsuse. «Held» väljendab emotsioone, kutsub neid esile ning on seega looduse ringkäigu imeilus muusikaline väljendus.

Margus Haav

Holy Other

Held (Tri Angle)

Hinne 5
------------------
Hüvasti, disko

31 aastat ja 11 albumit, inglise intelligentse tantsupopi gurude stuudioplaadid ei ilmu  liiga tihti. Ometi võib tunduda, et mida neil enam öelda on. Kõik on tehtud juba! Kuid nad tõestavad end iga kord uuesti – bänd, kes enam tõestama ei peaks. Kuigi nende superklassika jääb 80ndatesse ja 90ndate algusse ja nad ei tähenda omas ajas enam kunagi sama, mis siis ja tagantjärele, ei tähenda PSB uuemad albumid vanade kõlade ja šnittide ülessoojendamist, kindla peale minekut.

Ma nimetaksin ajaga kaasas käimist – mitte iga hinna eest noorpõlveketsidest kinni hoidmist – ja kaasnevat pisikest riski väärikaks vananemiseks. «Elysium» pole tantsu­plaat, rohkem on ultramelanhoolseid elektroonikaballaade ja 21. sajandi kammerlikku popmuusikat, ning kuigi trende ja teravusi leidub vähem kui «Yes’il» (2009), on tegu moodsa albumiga, mille saund tähistab plastilist tõlgendust ajast, mida ei saa enam nimetada 80ndateks, vaid üheks võimalikuks, võib-olla aga tõestisündimata, kunagiseks tulevikuvariandiks.

Valner Valme

Pet Shop Boys

Elysium (Parlophone)

Hinne 4
-------------
Jõu-jazz

Sõprust ei piira aeg, ruum ega füüsilise keha olek. ERSO klarnetist Meelis Vind on pühendanud plaadi varalahkunud sõbrale Ants Laigile. VindPoweri energia on seotud maa, tuule, taeva ja läbi Laigi muusika teispoolsusega. Meenutades, kui tuline, kompromissitu, lausa äärmuslik oli jazz-kitarrist Laig, tõestab mälestusplaat, et mõjuv muusika nõuabki totaalsust.

Muusikud kannavad julgust ja mehelikkust, mis ei anna end õrnade tunnete meelevalda. Ka ainus armastuslaul, kitarrist Virgo Sillamaa «Lüüdiline armastuslaul» on pigem keeruline võitlus endas kui tundeavaldus. Vind, Sillamaa, Ahto Abner, Raun Juurikas ja Mihkel Mälgand kulgevad marsruudil jazz – rock – fusion, mida juhib improvisatsioon, peatustena lennukad free jazz’i hetked vabalangemise mõnuga. Meenub Weather Reporti vaim ja jõud. Maskuliinselt kõlavad Laigi «Suur laev» ja «Kolmnurkade isa vaatab».

Võimsust kannavad bass ja kitarr, Juurika segikammivad elektroonikahelid, Abneri konkreetne trummilöök, igal kuulamisel avastad uut. Vind vastandub klassikamuusika esteetikale, mängides fusion-soolosid mehiselt, naturaalselt, hingelt alasti. Kuuldavasti oli meestel suvise salvestuse ajal stuudios nii palav, et mängiti paljaste ülakehadega, ja higi voolas... Ainult nii saabki sellist muusikat mängida: täiega, maskita. Ehk võinuks kaanel olla rohkem verd, higi ja pisaraid või värve, mis iseloomustaks seda elujõulist muusikat.

Hedvig Hanson

VindPower

VindPower (Paw Marks)

Hinne 5
---------------
Talk Talk 2012

Brooklyni eksperimentaalpopi gruppi Grizzly ­Beari kasvatavad tema liikmete kõrvalprojektid. Chris Taylor elas mullu soft-rock’i ja synth-pop’i unistused välja nime all CANT. Daniel Rossen, kelt tänavu tulnud kaht soolo-EPd koondav plaat, on kõik paarteist aastat kõrvalt pidanud ansamblit Department Of Eagles, mis sõuab vabadel vetel triphopist alt-folgini. Ed Droste on teinud kaasa Postal Service’i mehe Jimmy Tamborello glitchtronica-projektis ­Dntel.

Ning vaid Chris Bear on alati põhibändi jaoks ootel, see-eest mängib kõiki pille, mida vaja. Grizzly neljas album «Shields» on senistest kõige mitmekesisemate mõjudega, pisut paradoksaalselt aga terviklikem. Eelmine album «Veckatimest» (2009) oli läbilöök, samas kindla peale minek. Nüüd on kõrvalprojektides proovitud algmaterjali ehk ideid, stiile ja helisid, millest lugusid vormida, nii ohtralt, et see andis julguse küllusliku pagasiga MÄNGIDA, tulemuseks fantaasiarikas album ettearvamatut, kaunist, mõtlikku muusikat, mis on vaba tahtest olla popp ja tõsiseltvõetav. Ideaalne tagajärg kuulsusekoormale.

Valner Valme

Grizzly Bear

Shields (Warp)

Hinne 5