Kuuba: kommunistlik kolgas Kariibi meres

«Meil läheb hästi,» kuulutas Fidel Castro kuubalastele veel paari aasta eest.. Foto: AP / Scanpix.

Kui ütled Kuuba, siis mõtled Castro, rumm ja sigar. Rakverest pärit matkaseltskond läks aga sellele Kariibi mere kommunistlikule saarele kaheks ja pooleks nädalaks eeskätt loodust nautima.

Idee Kuubat avastama minna tuli Rakveres töötavalt arhitektilt Raul Kullilt. Ja et ennegi on koos matkamas käidud, kiitis neljaliikmeline reisiseltskond mõtte heaks.

Seltskonda kuuluv arst Kanni Vahvik-Heinsoo ütles, et kohe oli selge - sellest reisist ei tule mingi klassikaline "turistikas", vaid mõte oli avastada seda maad omal käel.

Eesmärk käia saar ristipidi läbi, suudeti edukalt täita, kuid ometi jõuti nautida ka rannapuhkust, seda Kuuba kuulsaimal 19 kilomeetri pikkusel liivarannal.

Väsinud majad

"Havanna võttis meid 21. jaanuaril vastu vaid 14kraadise soojusega - tõeline ehmatus! Hea, et kaasas oli magamiskott ja seljas soojem talvevarustus," kirjeldas reisiline.

"Päevad olid siiski soojad ja päikeselised, ehkki võis märgata väga suurt erinevust saare lääne- ja idaosa vahel."

Havannas sattuti elama mitte just kõige atraktiivsemasse ja ilusamasse piirkonda. Kuid viie kilomeetri kaugusel asuv vanalinn oma XVI-XVIII sajandist pärinevate sammaste ja dekoorirohkete ehitistega kujunes tõeliseks vaatamisväärsuseks.

Tüüpiline tänavapilt oli selline, et kortsus näoga rõõmus kaabuga vanamees hoiab sigarit suus ja ootab, mil turist temast raha eest pilti teeb. Heal juhul oli tal ka kitarr käes ja kindlasti seisis tänaval vana Ameerika auto, sest vahepeal sisse toodud Žigulid on juba ära lagunenud.

"Kahjuks on majad väsinud välimusega, üksnes mõningaid on veidi restaureeritud," kirjeldas Vahvik-Heinsoo.

Kuuba majade lahutamatuks kaunistuseks on rippuv pesu rõdudel.

Kuubasse sattunu võib hämmingusse viia sealne rahasüsteem, sest käibel on kaks raha: üks on konventeeritav CUC, mis on dollariga enam-vähem ühes hinnas ja mida nimetatakse ka turisti rahaks.

Samuti on kasutusel kohalik käibevahend, millega tegelikkuses pole vähemasti turistil suurt midagi peale hakata, sest seal polnud õieti poodegi.

"Lihtne kuubalane ei tea valuuta väärtust. Näiteks ükskord juhtus nii. Andsime saia ostes ühe ühiku, mis oli väga suur raha saia eest, tagasi saime aga kolm ühikut," rääkis Vahvik-Heinsoo.

See näide oli aga erandlik, enamasti tuli väga hoolikalt jälgida rahatoiminguid ja eelnevalt hinnas kokku leppida.

Kohapealne elu osutus kallimaks, kui oli ette kujutatud.

Hinnatõus on globaalne ja ka Kuubas oli seda tunda. Eriti transpordis. Seetõttu tuli oma plaane muuta transpordivahendit valides: kui esialgu taheti võtta Kuuba ühest otsast teise sõiduks rendiauto, siis olukorraga tutvudes eelistati bussi, taksot ja tagasiteel lennukit.

Kui kohale jõudes suunduti Havannast kohe saare teise otsa, siis reisi viimased päevad veedeti lääne osas reisides.

Piirkond on kuulus oma kaunite eriliste ümaravormiliste rohelusega kaetud mäestikega, mida kutsuti mogootideks.

Alles 1920. aastal avastati kuulus koobas Cueva de Indigo oma viie kilomeetri pikkuse jõega, millel meiegi reisiseltskonnal oli võimalus mootorpaadiga sõita.

Kui muidu oli läbi saare reisides näha enamasti tühermaad, siis läänepoolses osas võis märgata ka põllumajandusega tegelemise märke.

Näiteks just seal laiusid lõpmatuna näivad tubakapõllud, samuti suhkruroo- ja banaaniistandused.

Laiuvad tubakapõllud

Kanni Vahvik-Heinsoo ütles, et nad külastasid nn põllumajanduslikku tubakakasvandust ja näidiskodu, kus oma silmaga nähti kuulsate Kuuba sigarite valmimist: tööliste vilunud sõrmed keerasid parimad tubakalehed kokku, seejärel paigutati toorikud pressi alla, hiljem lõigati otsad ära ja kleebiti lisalehekesega veega niisutades kaunivormiliseks sigariks. Kahjuks kehtis vabrikus pildistamise keeld.

Peale sigarite, rummi, vanade Ameerika autode ja kaunite randade on sellele maale iseloomulikud kaasakiskuvad rütmid ja tantsimine.

Kuulsaim muidugi salsa. Tegemist ei ole sugugi vana tantsuga, vaid alles 1950ndatel välja kujunenud hispaania ja aafrika rütmide seguga.

Reisilised rääkisid, et valju muusikat võis tänavatele avanevatest elutubadest kuulda õhtuti.

Aga põhilised musitseerimise kohad on nn muusikamajad casa de la trova'd, kus nii turistid kui kohalikud inimesed kuulasid elavat muusikat ja nautisid kokteile.

Väga populaarne paistis olevat võõrastele tantsuõpetamine.

"Oluline oli kuulata rütmi - õpetaja koputas kõrva peale - ja sättida samme nii, nagu partner suunas, s.t tõmbas või lükkas püksisäärt," kirjeldas Kanni Vahvik-Heinsoo, kes ise harrastab eesti rahvatantsu.

Aga kas Kuuba pikaaegne valitseja Fidel Castro ikka veel elavate kirjas on, seda ei saadudki teada, ja ega see meie reisiseltskonda õigupoolest huvitanudki.

Eraettevõtlus on kommunistlikus Kuubas keelatud. Raul Kull rääkis, kuidas nad pidid end ühe majaperemehe hangitud džiibis varjama, et patrullile mitte vahele jääda.

"Katte alt piiludes nägime, et tee, mis matka alguspunkti viis, oli ikka väga mülgas," ütles Kull.

"Esimeseks ekstreemsuseks oli muidugi see, et vihma sadas kogu aeg ja mäge, mida pidime vallutama (El Jungue), polnud pilvedest nähagi. Ka puudusid meil veekindlad riided."

Järgmisena tuli ületada umbes saja meetri laiune jõgi, mis oli öise vihma tõttu kõvasti tõusnud.

"Giid muidugi palus meil talle järgneda, aga kui nägime, et asi läheb hulluks ja vesi juba kergelt kandma hakkas, peatusime.

Nii ekstreemset olukorda polnud ma veel kogenud. Oht oli jalgealust kaotada, sest vesi oli mudane ja põhi kivine.

Tavaliselt pidavat vesi põlvini ulatuma. Mingit julgestust ka polnud. Igal juhul käskis giid meil kohe peatuda ja seista serviti voolu suunas.

Pärast seda, kui ta oli jõe meie kodinatega ületanud, tuli ta meile järele. Moodustasime keti - nii pääsesimegi, kuigi kohati oli vett rinnuni," jutustas Kull.

Edasine džunglimatk kujunes aga vahvaks - ümberringi kasvasid igasugused eksootilised viljad.

Prooviti metsikuid ja kibedaid apelsine, kakaoube, banaane ja maaliti mingi tundmatu viljaga nägu, justkui indiaanlased.

Ümberringi kõrgusid palmid, kusjuures saadi teada, et palmiseeme võib inimese silmapilkselt tappa.

Seda on juhtunud, kuid harva. Ja karta pole vaja, sest surm on silmapilkne.

Külmatunde peletamiseks tuli abi otsida rummist nimega "Havanna Club".