Anna-Maria Galojan saabus loengusse edevate teksade ja paljastava pluusikesega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Homme ilmub Paavo Kanguri uus raamat: «Hakkaja tüdruk. Anna-Maria Galojani tõus ja langus». See räägib Anna-Mariast, manipuleerimisest meedia ja inimestega.
Praegu võtab Anna-Maria Galojan elukooli õppetunde, aga kuidas meenutavad teda ülikoolikaaslased?
Seda loe Paavo Kanguri uuest raamatust «Hakkaja tüdruk. Anna-Maria Galojani tõus ja langus» (kirjastus Kunst)! Poes sellest nädalast!
...talle meeldis korrata õppejõudude juttu. Talle oli nii lihtsam ka, sest ega ta eesti keel polnud keeruliste mõtete ritta seadmiseks kõige hiilgavam.
Kui temalt midagi küsiti, siis ta kordas papagoina äsjakuuldut, esitades seda oma arvamusena. Teda ei peetud kõige targemaks oma grupis, ainus vene neiu kursusel – see oli see, kellena teda nähti. Ka seal ei võetud teda omaks.
Üks tema ilmselt meesšovinistist kursusevendi meenutab:
Aastal 2001 alustasin oma politoloogiaõpinguid Tartus ja selgus, et meie kursusele on potsatanud üks blond tütarlaps eelmiselt kursuselt.
Konkurss politoloogiasse oli tollal kümme inimest kohale ja tasuta kohtadele said seega enamasti väga nutikad poisid, kes enamasti tulid Tallinna ja Tartu parimatest keskkoolidest.
Anna-Maria oli lõpetanud keskkooli aasta varem, ent 15 parima hulka ehk tasuta kohale ta ei pääsenud. Peale tasuta kohtade oli veel 15 tasulist kohta, aga Anna-Maria ei saanud ka sinna 2000. aastal sisse, vaid õppis avatud ülikoolis.
2001. aasta suvel tegi ta uued sisseastumiskatsed ja saavutas koha tasulise õppe nimekirjas. Seda nimetati vihma käest räästa alla sattumiseks, sest tasulises õppes pidi koguma tasuta õppega võrdselt ainepunkte, pidi selle eest maksma ja samas puudus avatud ülikooli vabadus.
Lossi tänava keldris asunud raamatukogus võis teda vahel näha ja samuti mõnes loengus, kus ta mõnikord ka sõna võttis.
Samas ei mäleta, et ta oleks kordagi käinud mõnel kursuse üritusel, kuigi Kääriku sügiskooli omadel võis ta vahel ka siiski olla, seda ei saa välistada.
Ta ei kuulunud kampa, sest ta ei sobinud sinna. Kõrge intellekti ja hea haridusega poiste jaoks oli ta liiga rumal, samuti oli ta selgelt tibilikum keskmisest politoloogia tüdrukust.
Paar aastat ta ülikoolis oli, siis kadus ta kuhugi ära ja Tartus teda rohkem ei nähtudki. Ta oli kogu aeg kõrvaline isik.
Seega, omaks teda taas ei võetud ja seda enam pidi Anna-Maria end tõestama. Veidi teistsugune ta ka oli.
Tihti saabus ta loengusse stiilis tulin-otse-diskoteegist: liiga tugev meik, edevad teksased ja pluusike, mis ei varjanud suurt midagi. Professor Kaido Jaansonile olla ta meeldinud, aga ehk ka mõnele teisele õppejõule.
Anna-Maria oli pigem probleemne tudeng, kes oli valmis küsima, et äkki saab kuidagi teistmoodi.
Samas oli teda raske mitte märgata – istus alati esimeses reas ja oli rõhutatult lolitaliku hoiaku ja käitumisega.
«Tal olid pikad šatäänid juuksed ja kogu pea peenikesi patse täis ning võttis üldiselt ka sõna, küsis küsimusi. Ei olnud nagu loll, aga samas ka mitte intellektuaalne.»
«Liikus oma sõbrannaga kahekesi ringi ja kogu aeg hoidis mingit poosi. Mingil ajal tekitas furoori teade, et ta kandideeris kusagile Reformierakonna nimekirjas,» meenutab üks tudeng.
Anna-Maria õppis Tartu Ülikoolis aastatel 2000–2004. Ta lõpetas politoloogia bakalaureusena. Tema töö teema oli «Venemaa Föderatsiooni välispoliitika Euroopa Liidu suhtes ja selle perspektiivid pärast 2004. aasta laienemist».
Meedias üritas ta mängida energeetikajulgeoleku eksperti. Vaevalt, et ta sel teemal päriselt suurt midagi teadis, aga nelja aastaga koolis jäävad põhifaktid ikka meelde.
Pikemalt loe Galojani mineviku ja tänapäeva seiklustest juba Paavo Kanguri üllitatud raamatust: «Hakkaja tüdruk. Anna-Maria Galojani tõus ja langus», mis jõuab poelettidele 11. septembril.