/nginx/o/2009/03/20/151498t1hebfb.jpg)
Polnud enam palju aastaid juhtunud, et Carl Robert Jakobsoni surma-aastapäeval korraldatavale «Sakala» tee retkele tuleb matkajaid nagu murdu. Möödunud pühapäeval see aga nõnda oli.
Turgutav «Sakala» tee matk koos rebase, jänese ja karudega
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui meie autotäis matkajaid retke alguspunkti Vanaõuele jõudis, oli maanteeäär seal juba inimestest kirju. Autod püüti mahutada puhkebaasi parklasse, kuid osale neist tuli parkimiskoht leida tee ääres.
Metsa alla pudenes inimesi ka Viljandist kohale sõitnud bussist, millele kõik soovijad polnud mahtunudki.
«Matkalisi on tõesti palju,» nentis üks ürituse korraldaja, riigimetsa majandamise keskuse (RMK) Sakala puhkeala juhataja Ly Laanemets veidi ärevil olles. «Juba eelregistreerunuid oli nõnda arvukalt, et pidime kahe bussiga tulla soovinud Looduse Omnibussile ära ütlema — meil ei jätku praegu nii suure hulga vastuvõtmiseks jõudu.»
Enne matkateele asumist pani ennast registreerimislaua juures kirja kakssada inimest. Kurgja talumuuseumi peavarahoidja Monika Jõemaa tunnistas, et see ületas tugevalt korraldajate ootused.
«Eelmisel aastal oli sel matkal näiteks 70 osavõtjat,» tõi ta võrdluseks. «Ilmselt mängisid tänavu rolli hea reklaam ja sõiduvõimaluse pakkumine, aga küllap ka see, et samal ajal ei olnud mujal sääraseid üritusi.»
Matkal on pikk ajalugu
12,2-kilomeetrisele «Sakala» teele mahtusid kõik matkajad siiski kenasti ära. Kõigepealt läksid liikvele suusatajad, keda juhtis RMK Viljandimaa metskonna metsaülem Elor Ilmet. Seejärel hakkasid sama teed mööda sammuma jalgsimatkajad, kellega kõndis kaasas elupõline metsamees Jaan Jaska.
Mõlemad teejuhid tunnevad seda kanti läbi ja lõhki ning nad oskasid sellest palju põnevaid lugusid pajatada.
Rajal liikudes ja kõrvu hoolikalt lahti hoides võis aga huvitavaid märkusi kuulda ka kõrvalkõndijatelt. Märtsikuist «Sakala» tee matka on ju korraldatud alates 1961. aastast ning neid, kes ligi poole sajandi jooksul sellest osa on võtnud, on päris suur hulk.
Tuleb tunnistada, et minagi astusin sama teed juba viiendat korda. Esimene kord oli täpselt kümme aastat tagasi. Siis sai paberile pandud artikkel, mis kirjeldas nii lumes sumpamist, metsas ekslemist kui südamlikku vastuvõttu Kurgjal. Toona oli retkel ka Viljandi matkaklubi juht Ilmar Palo, kes oli ühtlasi selle ettevõtmise algataja.
Nüüd, kümme aastat hiljem, saame Ilmar Palost rääkida ainult mälestustes. Reipal sammul mõõtis aga rada tema naine ja kauaaegne matkaklubi liige Mai Palo.
«Päris algusest peale ei ole ma sel matkal osalenud, sest esimesel aastal polnud ma oma mehega veel tuttav,» rääkis ta.
1961. aasta märtsis oli kõnealuse teekonna ette võtnud neli matkaselli: peale Ilmar Palo veel Hardu Toomet, Ants Parve ja Linda Luppe. Esimene retk leidis aset jalgratastega.
Mai Palo sõnul oli «Sakala» tee asukoha välja uurinud koduloohuviline Hardu Toomet, täpsemad teekonna juhised said noored aga Kurgja muuseumi tollase direktori August Miku käest.
«Järgmisel aastal organiseerisime klubiga sinna juba suusamatka,» kõneles naine. «Siis eksisime ära ka.»
Mai Palo nentis, et matkaklubi liikmed on mitu korda käinud teed märgistamas. Esimesel korral kinnitasid nad puude külge puidust sildid, kuhu oli põletatud kiri «Sakala tee».
«Aja jooksul need sildid mädanesid ja kadusid ära,» jutustas Palo. «Siis lõime tüvede külge plekitahvlid, kuid need kasvasid puudesse sisse.»
Mitu korda on tee märgistamiseks puutüvedele triipe veetud. Et aga mets üha muutub, kippusid matkajad seal märgistusest hoolimata vahel ära eksima.
Praegu on matkarada tähistatud neljakandiliste kilomeetrinumbreid kandvate postidega, mille paigaldas 2006. aastal RMK. Samal ajal pandi puhkekohtade juurde üles ka infotahvlid. Nagu ütles Ly Laanemets, on RMK-l plaanis raja märgistust veelgi täiendada.
Mai Palo kõrval kõndides kuulsin «Sakala» teest veel nii mõndagi huvitavat. Näiteks seda, et vahel on seal maapind märtsi lõpul täiesti lumetu olnud, kuid teinekord on tulnud inimesi lumehangedest välja sikutada.
Mets on palju muutunud
«Selle 48 aasta jooksul on tee kõvasti muutunud: metsa on maha võetud ja raielanke tekkinud. Nende kohtade peal, kus vanasti oli lage plats, kasvab praegu aga juba kõrge mets,» jutustas staažikas matkaja.
Matkaklubi liikmete hulgas oli ilusa loodusega «Sakala» tee retk Palo sõnul hinnatud. Rekordaastatel olevat korraldajad veoauto kastis Vanaõuele vedanud üle saja osavõtja.
1964. aastal hakkas klubi peale Jakobsoni surma-aastapäeva tähistavate kevadiste matkade korraldama ka suviseid, suurmehe sünniaastapäeva puhuseid retki. Need leidsid aset juulikuus.
«Siis korjasime teelt kaasa mustikaid, pohli ja kukeseeni,» meenutas Mai Palo.
Praeguseks on matkaklubi teatepulga edasi andnud: nüüd on korraldajad RMK ja Kurgja talumuuseum.
Mitut masti metsaelukad
Tänavune matk oli kõigist eelmistest kahtlemata erinev: arvata võib, et kunagi varem polnud rajal kohatud nii palju metsaelukaid kui seekord. Tegemist polnud siiski tõeliste loomariigi esindajate, vaid kostümeeritud tegelastega, kes teel olijate tuju tõstsid, neile meeneid ja metsatarkusi jagasid.
Puhkekohtades rõõmustasid matkalisi erkoranž rebane ja turritavate kõrvadega jänes. Sarmikaks rebaseks moondunud Ly Laanemetsal olid väikese kotiga kaasas pabulad, ulukite lõualuud ja kihvad, mille omanikke ta koos teelistega tuvastada püüdis. Huvilised said tema abiga meelde tuletada ka metsloomade jälgi.
Jänesekostüümi kandis endine Kabala metskonna abimetsaülem Pille Udam. Temal oli tutvustamiseks kaasa võetud suur hulk männipuust valmistatavaid tooteid.
Enne lõppu üllatasid matkajaid veel kaks karu, kes põõsa tagant ootamatult välja kargasid ja Kurgja sümbolitega puidust medaljone jagasid. Nendesse kostüümidesse olid pugenud Vändra kultuurikeskuse naised.
«Tahtsime pakkuda inimestele teel veidi vaheldust ning teadmisi männipuust ja loomade tegutsemisjälgedest — ühtejärge kõndides võib 12,2-kilomeetrine rada üsna pikk tunduda,» kõneles Ly Laanemets. «RMK eesmärk on ju metsas liikujat veidi ka kasvatada ja õpetada, et ta tunneks end looduses hästi ja koduselt.»
Saeveski metsaonnis tervitas matkajaid veel jahimeherõivastes kauaaegne metsavaht Uno Jürisson, kes vestis lugusid Jakobsonist ja kuulsast metsavahist Pashast. Samal ajal said teelised maitsta Kurgja talumuuseumis küpsetatud karaskit.
Järgnesid viimased neli kilomeetrit Kurgjale.
Vaatamata jalgadesse kippuvale väsimusele, oli lausa lust kõndida metsa vahele korralikult sisse aetud rajal ning meenutada, kuidas kümme aastat tagasi seal põlvini lumes sai mütatud. Kuigi kerge lumesadu muutis metsa jõulumaastikuks, oli õhus tunda kevadet.
Pärast talumuuseumi jõudmist kulus rehetoas pakutud hernesupp matkajatele juba marjaks ära.
Samal ajal, kui osa seltskonda bussiga Vanaõue poole autode juurde tagasi sõitis, kuulasid ülejäänud rehetoas veel ülevaadet Kurgja ja matka ajaloost.
Päev lõppes ühise jalutuskäiguga Jakobsoni perekonnakalmistule. Sinna asetati pärg ja küünlad.
Nii RMK Sakala puhkeala juhataja Ly Laanemets kui Kurgja talumuuseumi peavarahoidja Monika Jõemaa kinnitasid, et nad soovivad «Sakala» tee matka traditsiooni jätkata.